Eri Klas: On kurb mõtelda, et kangelasi ei mäletata (69)

12. detsembril näitasid ETV ning Teatri- ja Muusikamuuseum soomlase Jarmo Jääskeläineni dokumentaalfilmi „Meenutus" Gustav Ernesaksast. Laulutaadi kalmul Metsakalmistul käisid teda mälestamas vanema põlvkonna esindajad – Eesti Meestelaulu Seltsi liikmed, endised õpilased ja lähedased. Rohkem avalikku tähelepanu nõukogudeaegne laulupeotraditsiooni eestvedaja, dirigent ning geniaalne helilooja ei pälvinud.

„On nagu kurb mõtelda, et mälestuspäeval või sünnipäeval ei mäletata oma kangelasi," rääkis maailmas tuntumaid eesti muusikuid maestro Eri Klas.

Maestro kurba tõdemust ja südamevalu mõistavad paremini need, kes nõukogude ajal ise kogesid Lauluväljakul vallanud tunnet, kui tuli ettekandele meie „teine hümn", Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm". Iga laulupeoline tundis end osana väikese rahva ühendkoorist. Iseseisvus näis siis täitumatu unistusena. Me ei aimanud siis, et see kõik oli tegelikult laulva revolutsiooni pikk eelmäng.

Eri Klas ütleb, et tõeline Eesti rahva kaitsevägi ongi see, kes lauluväljakul laulab: „Laulab sellise juhi juhatusel neid laule, mis kõigile südamesse lähevad. See ei ole näitemäng, see ei ole lavastus. See on tunnete ülevoolavus ja tahe olla koos ning seista selle maa ja rahva eest."

Väga tähtsaks peab ta meeskoori RAM asutamist (1944) Ernesaksa poolt. „Müts maha RAM-i meeste ees. Ega ilma meestelaulu seltsita meil ei oleks ka laulupidusid. See on meie patriotismi alusmüür ehk meie kaitsevägede alusmüür ning võiks õppida nii nende tagasihoidlikkusest kui ka südamlikkusest ja siirusest," arvab maestro.

Ernesaks on kinkinud Eesti rahvale laulupeotraditsiooni, oli selle lipukandjaks. Koorilauljad kandsid laulutaati kätel ja pidasid teda nagu kogu rahva isaks. Klas meenutab Ernesaksa sajanda sünniaastapäeva tähistamist – ka siis olid koos vaid meeskoori veteranid, mõned õpilased ja veel paar inimest

Eri Klas räägib, et ta ei pürgi õpetajaks, kes näitab näpuga ja ütleb, kuidas peaks olema ja kuidas oma rahva suurkujusid mäletada või mälestada. „Seda ei saa ju paluda, et tullakse, aga kui me kaotame ära austuse, kaotame ka südametunnistuse," on ta mures.

Kus on Ernesaksa tänav?

Gustav Ernesaksa geniaalsuses ei ole kahtlust. „Ka tema kõige lihtsamad viisijupid, kasvõi seesama „Rong see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh" või „Mu isamaa...", aga „Laine tõuseb", aga meeskoorilaulud!" loetleb Klas kiirelt laulutaadi loomepärandit. Lisaks ooperid nagu näiteks „Tormide rand" ning selle kõrtsistseen. „See on ju geniaalne muusika, mida me oleme esitanud Ameerikas, Euroopa riikides!"

Tänu ja imetlust pälvib Ernesaks tänini ka õpetajana. „Iga tema tund konservatooriumis, vanas Suvorovi (nüüd Kaarli – K.A.) puiestee majas – me kuulasime ja vaatasime etendust, mille nimi oli „Ernesaksa tund". See oli terve etendus! Kuidas ta oli armunud muusikasse, kuidas ta oskas hingestada!" Klas ütleb, et ilma Ernesaksata, kes suhtus õpilastesse nagu oma lastesse, ei oleks ta sümfoonilise muusikaga tegelema hakanud.

„Ma tahan, et seda mõistetakse," ütleb Eri Klas eelneva kokkuvõtteks ja küsib: „Kus on Ernesaksa tänav, kus on Ernesaksa puiestee?"

Lauluväljakule püstitatud Gustav Ernesaksa kuju peab Klas väga õnnestunuks. „Jumal tänatud, et mul oli võimalus olla selle žürii eesotsas, kes selle kuju sinna Lauluväljakule valis."

Mulgikuub ei tee rahvuslaseks

„On neid, kes tuletavad meelde: aga ta [Gustav Ernesaks – K.A.] sai ka nõukogude valitsuselt aurahasid," mõtiskleb Klas. „Aga keegi nagu ei tuleta meelde, et ta ei olnud nõukogude patrioot või vabadusvõitleja nõukogude ajal. Ta ei kuulunud ühessegi parteisse, ta ei olnud kommunist."

Rahvuslusest ja patriotismist kõneldes toob ta näiteks sportlased Jaan Taltsi, Ants Antsoni ja Ants Väravase, kes ei esindanud nii palju Nõukogude Liitu kui esindasid Eestit.

„Patriotism on selline asi, mida ei saa süstida naha alla. Oled või sa ei ole. Ei pea kinnitama iga päev: „Mina olen rahvuslane".

Mina olen vedanud Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja kui te mulle otsa vaatate, ma ei ole just ka mitte see mees, kes peaks iga päev käima mulgikuues. Ega see minust rahvuslast ei tee! Aga ma olen siin maal sündinud ja see on minu kodumaa. Ei saa vahetada oma ema, ei saa vahetada oma kodumaad."

Peamine on rahva austus

See, et paljudes riikides töötanud Eri Klasi on pärjatud mitmesuguste aunimetustega, ei tähenda seda, et ta himustab aurahasid rinda. „Mitte see ei ole peamine, vaid kõige olulisem on rahva austus. Ja ma ei räägi enesest," kinnitab ta.

Suurkujud ise on Klasi sõnul tagasihoidlikud inimesed ning neid austatakse sellepärast, et nad on lihtsad. „Inimene peab olema lihtne, olema kättesaadav igaühele, mitte eristuma ning olema määraja."

Suurkuju sünd nii väikese rahva seas on suur sündmus ning seda tuleks meeles pidada ka järeltulevatel põlvedel, leiab ta.

Teenekas ühiskonnategelane ütleb veel: „Elama peab südamega, mitte kalkulatsiooniga. Jumal tänatud, et on neid inimesi, kes käivad oma esivanemate kalmul ja hoolitsevad selle eest."