"Kartulid ja apelsinid" – tegelikkus või müüt? Vastab päris Vivian (37)

Õhtuleht otsis üles päris Viviani ehk Kaire. Ta on 37aastane. Ta on kaks aastat abielus olnud ja osalise ajaga kasuema kolmele lapsele, oma lapsi ei ole. Psühholoog. Tal on oma erapraksis.

"Tundub küll, et on tehtud väga realistlik ja lausa armas seriaal. Ei tea küll kuidas asjad edasi edenevad aga esimese osa põhjal on mõtted järgmised," kirjutab Kaire.

"Oleks naiivne arvata, et psühholoogid on inimesed kelle elu on kuidagi portselanina ideaalne ja koerustest puutumata. Ma ütleks isegi vastupidi - võime vastanduda ühiskonna normidega, olla loovad, mängulised ja ettearvamatud – need on väga head eeldused teha psühhoteraapiat. Gestaltteraapia looja Fritz Perls on öelnud, et psühhoterapeut peab julgema minna ühiskonnaga vastuollu, kuna mõned ühiskonna väljakujunenud reeglitest võivad olla tegelikult indiviidile kahjulikuks muutunud.

Kas sa suudad olla ebapopulaarne, elada kui kõik sind kogu aeg ei kiida?
Kas sa suudad jääda üksi?
Kas sinus on julgus vastanduda, selle asemel, et kõik ebamugavused ära siluda, vaadata tõele näkku ka siis kui see pole kena?

Seriaali suurkogul juhtub avalikult see, mis tegelikult juhtub meie seas iga päev väga varjatult. Selline vastandumine on väga vajalik, et ühes konkreetses inimeses tekiks pinge, mistõttu ta hakkaks mõtlema, tunnistama endale asju enne kui on hilja. Fakt on see, et see pinge tekitaja on alati ebapopulaarne.
Sa ei saa tekitada arendavat pinget ja samas ajal kõigile ikka edasi meeldida.

Minugi töös on olnud juhtumeid, kus olen öelnud midagi kliendile välja mis on teda vihastanud. Mõni on tulnud tagasi aasta pärast, öelnud, et ta läks eelmisel korral mõttega mitte kunagi enam naasta ja otsusega mind vihata. Aga mõtted ei andnud rahu ja see protsess on olnud üks olulisemaid ja valgustuliskumaid tema jaoks üldse. Ja et nüüd on ta siin, et minna edasi.

Vivian on tore ja elus psühholoog, kes julgeb käia paljajalu ja tunnistab oma varjukülgu. Olles valiku ees, kas täita lubadus ja olla kohal (joosta paljalu läbi linna) või jääda väärikaks (kontsadele) teeb ta normaalse ostuse, selle asemel, et hirmust pingestuda ja kangestuda vaid mulje nimel.

Elus on väga tähtis paindlikkus, aga kui miski on mulle väga oluline, siis muutub paindlikkus väga keeruliseks asjaks mida saavutada. Kui mulje on mulle väga tähtis, siis ma muutun väga ettevaatlikuks, mida ma endale lubada saan? Et hukkamõistu vältida...

Vivian julgeb vastanduda ja välja öelda asju mida me kõik teeme, aga teeme näo nagu ei teeks (konverentsil on hommikul veinid välja valatud). Tõstku käsi see, kes on käinud oma elus konverentsil ja pole seal ööpimeduses afterpartyl kontrolli alt väljunud?

Hea psühholoog peab ka fantaasiatest läbi nägema. "Mina olen sina ja sina oled mina", nagu ütleb Vivani abikaasa, see on väga tore, aga see on suhte romantiline faas - esimene faas millele järgnevad ülejäänud neli. Ükski suhe ei jää kestma igavesti esimeses etapis, suhte õnnestumise tagab paari suutlikkus läbida järgmised etapid ja hirm või halb eelaimus võib olla esimene, mis järgmise etapi saabumisest märku annab.

Tundub, et Viviani hea eneseteostus pärineb toetavast perekonnast, isa on päris normaalne, rahulik, toetav, realistlik. Seda ka arusaamistest omaenda eluetappide ja nende arengute suhtes - kui on aeg jääda pensionile, siis tuleb seda teha.

Perekonna laste kuvand on analüütilise psühhoanalüüsi järgi arhetüüpne - vanem laps on Väike Vanainimene - murelik, tohutult vastutust haarav ja teistelt ootav, noorim on Loov Beebi - teen mida ise tahan ja pähe tuleb, keskmine on Trikster Kid - vahendaja, uute võimaluste looja, stagneerunud süsteemida paigaltlööja.

Ta küsib täiesti õigeid ja adekvaatseid küsimusi, millele on lihtsalt ebamugav vastata inimestel, kes eelistaks pimesikumängu lõputult jätkata.

Aitamine ei tähenda alati seda, et ma oma seljas kellegi ebamugavast olukorrast välja vean, vahest tähendab see hoopis õigete küsimuste küsimist, millele vastuste otsimine paneb inimese enda ressursid tööle.

Ja mõni küsimus elus on selline, millele ei oskagi kohe vastata, ja mis jääbki vastamata ja otsimiseks pikemaks ajaks.

Paljude inimeste neuroosid seisnevad selles, et nad liialt palju püüavad olla "tublid" ja vastata ühiskonna ja perekonna ootustele, nad kardavad eksida ja püüavad olla "õiged" kartulid - head toitvad ja mitte liiga silmapaistvad. Lootes, et "õige olles" ei tule kunagi midagi kellelegi põhjendada ja selle põhjendamisega hätta jäädes häbi taluda.

Arenenud isiksus tähendabki seda, et häbitundeid ja "vale" olemine, mida ikka elus ette tuleb, suudetakse välja kannatada. Et inimeses on arenenud piisaval määral eneseteostust, et ebaõnnestumistest sirge seljaga läbi tulla ja kogemusest õppida.

Hea psühhoteraapia aitab vähearenenud enesetoetusega inimesel sinna kohta välja jõuda. Šokeerimine ei saa loomulikult olla eesmärk omaette, aga seda ei tohiks nii väga ka karta või vältida.

Seepärast on vähe abi psühholoogidest, kes üle kõige maailmas on mures oma mulje pärast - kuidas nad teistele tunduvad ja kas nad on ikka õiged ja eksimatud, kolleegide silmis täiuslikud. Selle seriaali "meie lugupeetud psühholoogide" esindaja Evelin on minule kui selle eriala praktiseerijale siiski pigem tuttav kui võõras karakter.

Inimeste suur probleem on see, et nad ei tea, mida nad ise tahavad ja vajavad, sest nii palju on seda, mida nad enda ja teiste arust peavad tegema ja olema.
Alati kõiges "õigel" ja eksimatul psühholoogil on on sellist inimest väga raske mõista ja tõeliselt aktsepteerida, tema valu aduda, ta suudab seda teha ehk vaid teoreetiliselt.

Ja tema "abi" võib välja kukkuda samasugune raamistik nagu see stress, mida ühiskond niikuinii inimesele peale surub - hakka normaalseks, püüa olla eksimatu! Ei või teha ükskõik mida sa soovid, pigem kannata kui ela oma äranägemise järgi. Pigem ole rahulik kartul, ära pürgi apelsiniks. Ära julge individueeruda, oleme karjas edasi. Ära erine, ära sega teisi, ära aja kedagi vihale ja ära kurvasta kedagi.

Sellised psühhologid võivad oma vastastikuse kinnitamise tõttu langeda mõne tugevama isiksuse lummusse ja selline asi alati häirib inimese enesekriitikavõimet ja võimet näha asju laiemalt kui üks konkreetne suund või mõtteviis ette näeb.

Hea psühhoteraapia sisaldab nii toetust kui frustreerimist. Teist inimest arenema suunata saab vaid see, kes ise oma ängi, frustratsiooni ja rahulolematuse välja suudab kannatada. Psühhoterapeut ei suuda tõenäoliselt viia inimest arengus kaugemale kui ta ise oma arengus hetkel on. Kui ta on keegi kes suudab raamist välja minna ja tervena tagasi tulla, on ta tõenäoliselt keegi, kes suudab selles osas ka teisi aidata.

Seepärast on palju läbielamisi ja valusad kogemused ühele psühholoogile ikkagi pigem hea kui halb. See kliendikaasus, mis esimese osa lõpus sõnastatud saab oleks samuti justkui minu elust maha kirjutatud - klient tuleb ikka selle juurde, kes tundub teadvat midagi teemast, millega ta hetkel maadleb.

Ootan põnevusega jätku."

Kaire Valgeväli
Gestaltpsühhoterapeut
www.kairevalgevali.ee

Psühoterapeudi tööd teinud aastast 2005. Oma erapraksis Gestaltteraapia Keskus OÜ Tallinna kesklinnas avatud sellel aastal tulemustena mitmete "lahkulöömistele" suurematest organisatsioonidest ja ettevõtmistest.

Minu tegemistest ja arvamustest ja hoiakutest pajatab ka blogi Eluvaatlejad.