«Mida te sellele robotile sisse söötsite, et ta võitmatu on?» (3)

«Täna õpime, kuidas robotit koodida ja talle iseloomu anda,» räägib neiu nädalavahetusel peetud «Robotexil» sumorobotite programmeerimise töötoas mulle, väga tehnikakaugele sõbrannale ja mõnele uudistama tulnud isale-pojale.

Töötuba algab teooriaosaga ning juhendajate sõnul lõppeb robotite omavahelise võistlusega. Väikesed poisid, kes töötuppa tulnud, tunduvad olevat meist sõbrannaga hulga nutikamad ja tehnikahuvilisemad, seega mõtleme juba ette, et ju me selle võistluse kaotame. Aga proovima peab. Igaüks saab lauale roboti, mis meenutab küll rohkem ratastel juhtmete- ja plastikärakat, kui robotit. Nimetame enda oma Kustiks, lihtsalt niisama, sõbranna arvab, et on hea nimi. Siis räägitakse meile põgusalt osadest, millest robot koosneb, näidatakse, kus ja millised on andurid, millega näeb robot väljakujoont ja vastast. Esialgu tundub jutt nagu hiinakeelne, kuna väljakut me näinud pole ega saa aru, mis jooni robot nägema peaks.

Lõpuks see muutub – põrandale asetatakse valge äärega must ümmargune väljak. Roboti all olevad andurid on mõeldud ääre tuvastamiseks – selleni jõudes saab otsustada, mida robot teeb. Kas liigub otse, tagurdab või pöörab end kuhugi. Üle ääre aga sõita ei tohi, kuna siis on võistlus kaotatud. Tipime palavikuliselt arvutisse käsklusi, mida robot täitma peaks. Ja ega tegelikult saagi inimene ise suurt ära teha (vähemalt nii algelise programmeerimise puhul, nagu meie seda teeme), suur osa on ka õnnel. Näiteks kui määrad roboti tegevuse pikkuseks ühe sekundi, tähendab see, et millegi muuga robot sel ajal ei tegele – oletame, et robot tuvastab väljakujoone ning tal võtab sekund, et end sellest eemale pöörata, kuid vastane on juba tema vastas. Sellisel juhul on robot pime ja kurt ning kogu energia läheb pööramise peale.

Ohhoo! Kusti võtab võidu võidu järel!

Pärast käskude andmist, nende robotisselaadimist, mõne käsuvea parandust ja korduvaid proovisõite läheb võistluseks. Koos meiega on kokku neli võistkonda – meie sõbrannaga esindame ainsana naissugu, kaks võistkonda koosneb isast ja pojast ning üks kahest 10aastasest poisist. Üks võistlus koosneb kolmest raundist. Juhul, kui üks robot võidab kaks raundi, võib kolmas pidamata jätta. Robot, mis esimesena üle väljakuääre põrandat puudutab, on kaotanud. Meie Kusti saab esimesena väljakule. Ja võidab pikema jututa kaks raundi, kolmanda teeme seetõttu, et vastane lihtsalt seda soovib. Võitjana valime järgmise vastase ja taas – kahe raundiga on võit meie. Laseme vahepeal ka teistel võistelda ning kui on käes meie kord teha oma viimane võistlus, et näha, kas paneme kolme punktiga kogu ürituse kinni, tundub, et Kusti on natuke väsinud. Kaotame selle punkti ja jääme esikohta jagama. Siiski otsustame veel viimase võistluse teha esikoha jagajatega ning seekord jääb Kusti peale. «Mida te sellele robotile sisse söötsite, et ta võitmatu on?» küsivad poisid meilt.

«Robotexilt» ära minnes nõustume sõbrannaga, et esiti arvasime, et üritus saab olema surmigav, kuid lõpuks tuli ikka korralik hasart sisse.