90 aastat vaarao needust (1)

19. sajandil tabas arheolooge Egiptuse-palavik. Avastati ja avati iidsete valitsejate haudu, üks pettumus järgnes teisele – röövlid olid need juba tühjendanud. Noor Inglise arheoloog Howard Carter uskus, et leidmata on veel üks kuningahaud, mis kuulus peaaegu tundmatule Tutanhamonile. Carter otsis seda viis aastat.

Haua leidis ta 4. novembril 1922 ja andis oma rahastajale lord Carnarvonile sellest teada. Kui Carnarvon 26. novembril Egiptusse jõudis, puuris Carter hauakambri sissepääsu augu. Legendi kohaselt nõudis Carnarvon kärsitult: "Kas näed midagi?" "Jah! Imelisi asju!" õhanud kaaslane. Viimaks oli keegi leidnud rüüstamata kuningahaua, mis võimaldas pilguheitu muistsete Egiptuse valitsejate ellu. Avastust saatis üleilmne meediakära.

Viimne tõke teel sarkofaagi juurde murti 17. veebruaril 1923. Kahjuks ei saanud Carnarvon saavutust kaua nautida – 5. aprillil 56aastane lord suri. Õnnetul kombel vigastas ta habemenoaga oma põsel kihelevat moskiitokupla ja sai veremürgituse.

Ebaõnn vallandus sääsepistest

Kõmunäljas ajakirjandus läks pööraseks. Isegi Sherlock Holmesi looja Arthur Conan Doyle kuulutas, et lord Carnarvonilt röövis elu iidne needus. Leheveergudel ilmusid dramaatilised tondilood: lordi surmahetkel kadunud Kairos elekter (tõsi, elektrikatkestused polnud tollal Egiptuses haruldased) ja tuhandete kilomeetrite kaugusel Inglismaal vallandas õõvastava ulu peremehe koer ning heitis samuti hinge.

Daily Mail on kirjutanud, et needusega lordi surmal vaevalt pistmist oli. Carnarvon oli nooruses kirglik võidusõitja ning räsis oma keha lugematutes avariides, juba 40aastaselt kõndis ta kepiga ja kannatas kohutavate migreenide all. Nii ta esimest korda Egiptusse sattuski – arst soovitas kuiva kliimat.

Kui needus juba kord valla oli, ei suutnud leheneegrid rahuneda. New York Times avaldas (tagantjärele valeks kuulutatud) hirmuloo, kuidas Carter olla haua avamise päeval napilt hukust pääsenud – tema Luksori eramusse läkitatud kuller leidnud eest kanaarilinnu puuri pugenud Egiptuse monarhia sümboli kuningkobra, kes olla linnu juba alla kugistanud ja ilmselt ootas peremeest. Paanikas lehelugejad pakkisid kodudes Egiptusest pärit antiikesemeid ning läkitasid potentsiaalselt surmatoova kraami oma katuse alt muuseumidele.

Varsti pärast lordi surma langes salapärastel asjaoludel koomasse juba teine arheoloog Arthur Mace. Ta hääbus arstide hämmeldunud pilkude all samas hotellis, kus Carnarvongi. Tõved ja õnnetused tabasid järgnevate aastate jooksul veel mitmeid ekspeditsiooniliikmeid ja nende sugulasi-tuttavaid. Kokku olevat needus hukutanud ca 40 inimest. Kuigi "põhisüüdlane" Howard Carter alles 1939 lümfivähki suri, kirjutati seegi varmalt kättemaksuhimulise vaarao arvele.

Needuse taga seen ja hallitus?

1960ndate keskpaigaks oli ekspeditsioonist ainsana elus Richard Adamson, kes oli hauakambris öid veetnud, et seda rüüstajate eest kaitsta. Tedagi tabasid saatuselöögid: abikaasa suri, poeg jäi lennuõnnetuses sandiks. Adamson ei uskunud needust ja rääkis Daily Mailile, et arheoloogid olevat kuuldusi ise õhutanud. Nad pidanud seda tõhusaks röövlite peletamise viisiks. Kord andis ta teleintervjuu, kus rõhutas jälle, et needust pole. Stuudiost lahkudes sattus ta liiklusõnnetusse ning jäi vaevu hinge. Ometi vandus ta veel vanuigi, et needusejutt on täielik jama.

N-ö needusele on pidevalt seletusi otsitud. Teadlased on välja pakkunud, et tervisehädasid võisid põhjustada hauakambrites aastatuhandeid kõdunenud orgaanilistest ainetest võrsunud seen või hallitus. Needki ohustavat tõsiselt vaid nõrgestatud immuunsusega inimesi. Samuti võivat sarkofaagi avamisel vallanduda toksilised gaasid.

Pöörase teooriaga tuli mullu välja Briti ajaloolane Mark Benyon, kelle arvates võis vähemalt osa needusega seostatud surmajuhtumeid olla sarimõrvad, mille taga seisis okultist Aleister Crowley. Kurikuulus müstik olevat soovinud Howard Carterile kohta kätte näidata.

Skeptikute sõnul suri aga vaid kaheksa haua avamise juures olnud 58 inimesest avastusele järgnenud tosina aasta jooksul. British Medical Journali statistika kohaselt oli needusega seostatud inimeste keskmine vanus surmahetkel 70, n-ö loomulikul teel surnutel 75 ehk polnudki erilist vahet. Ajaloolased rõhutavad ka, et tegelikult ei graveerinud egiptlased haudadele mingeid surmatoovaid sajatusi, vaid hoopis teispoolsusse siirduvatele lahkunutele teejuhiks mõeldud kirjutisi.

Mis tappis poisskuninga?

Tutanhamon oli surmahetkel (ca 1324 enne Kristuse sündi) umbes 19aastane. Egiptuse valitsejaks sai ta 8- või 9aastasena. Arvatavasti oleks see üsna tähtsusetu ning järglasteta surnud valitseja unustusse jäänudki, kui tema hauakamber poleks erinevalt kuulsate kuningate omadest puutumatuna säilinud. Ajaloolased oletavad, et kuna Tutanhamon suri ilmselt ootamatult, oli tema hauakamber algselt püstitatud mõnele vanemale riigiametnikule. Kuninga kohta on matusepaik tavatult väike ja kesine. Tutanhamoni surma põhjustajaks on pakutud mõrva, pidalitõbe, mürkmao hammustust, põletikulist jalaluumurdu ning vankrist väljapaiskumist. Septembris vahendas Daily Mail arstiteadlase oletust, et nooruk võis kannatada hormonaalse häire all ning sellest tingitud krambihoos saatuslikult kukkuda. Häirele viitavat, et vaaraod kujutavatel skulptuuridel on ülemõõdulised rinnad.