USA rokkar leidis Eesti kontserdil naise: "See oli saatus!" (36)

Miley, kelle bänd on tuuritanud koos AC/DC, Kid Rocki, Judas Priesti, Alice Cooperi, Guns’n’Rosese, Evanescence’i ja Black Stone Cherryga, näitab siinkirjutajale telefoniekraanilt ilusa heledajuukselise noore naise fotot ja pilgutab uhkelt silma: "See on minu Eesti kaunitar! Tüdruk, kellega ma abiellun."

Armsama nime muusik siiski ei avalda. "Me pole tahtnud, et avalikkus meist teaks ja paparatsod meid tänaval pildistaks. Oleme oma kihlust tuttavategi eest üsna salajas hoidnud, et üldsus me pulmaplaanidest teada ei saaks," selgitab ta.

"Käin Eestis peamiselt siis, kui meil on Euroopa tuur – sõidan siit enne läbi või tulen pärast turneed. Tavaliselt lõpetame ringreisi Ühendkuningriigis, nii et hüppan seal Easyjeti lennuki peale ja olengi Tallinnas. Mul on siin nüüd palju sõpru. Käime üheskoos ratsutamas ja ralliautodega sõitmas," räägib Miley.

Praegu jagab ta kallimaga korterit Tallinna kesklinnas, ent ühel päeval loodab talu pidada: "Mu kihlatu vanematel on talu. Nad kasvatavad puuvilju, maasikaid, salatit, sibulat ja maitsetaimi, teevad värskelt peenralt korjatud andidest salatit. Unistan omaenda farmist, kus ma igal võimalusel – kui ma ei tuurita – rõõmsalt askeldaksin. Niipea, kui hakkame bändiga piisavalt teenima, soetan maamaja."

Eesti käitumiskultuuri peab Miley tagasihoidlikuks ja ettevaatlikuks: "Siinmail ei kohta eriti ekstravagantsusi, üle piiri minekut, maitselagedust." Eestlastega tulevat enne tõeliselt lähedaseks saada, kui nad end avavad. "Siis aga on nad armsad ja soojad. Mul on seni vaid head kogemused," kinnitab trummar.

9. oktoobril Rival Sonsiga Rock Café lavale naasev trummar kiidab ka siinseid kontserdilisi: "Tallinna esinemine oli eelmise tuuri üks lärmakamaid! Tundub üllatav, aga pööraseim publik on olnud just Põhjamaades – Soomes ja Eestis."

Miley loodab vaid, et meessoost rokifännid seda väga pahaks ei pane, et ta neilt kohaliku iluduse ära noolib. Siinsetele meestele paneb ta südamele: "Eesti kutid, te ei tea, millest te ilma jääte! Hakake rohkem väljas käima, muidu napsataksegi kaunitarid teie nina alt ära." Ta meenutab: "Kui me koos sõbra ja meie tüdrukutega pärast tudengite öölaulupidu ühes vanalinna baaris käisime, siis oli ruumis peale meie veel oma 50 inimest ja ainult kolm neist mehed!"

Album valmis kolme nädalaga

Möödunud sügisel ütles Rival Sonsi bassimees Robin Everhart Linnalehele, et neil pole moeks kontserdi järel fännitaridega pidutseda. "Peopanekuga on nii, et tihti asume kohe teele uude kontserdipaika, ning pealegi on kõigil bändiliikmetel naine või oma tüdruk. Seega ei tarbi me tohututes kogustes alkoholi ega tõmba võõraste naiste rindadelt kokaiini ninna," põhjendab Miley. "Kui aus olla, siis klassikalist rock’n’roll’i vaimu, mille kohta ütleme Los Angeleses "coke’n’whores" (kokaiin ja hoorad), enam ei eksisteerigi. Tüdrukud ei prõmmi ukse taga, et meiega pidutsema pääseda."

See-eest rügavad bändimehed hullumoodi tööd teha: nelja tegutsemisaastaga on nad üllitanud kolm albumit ja EP. "Meil on materjali hulga rohkem, kui välja näitame. Jay (solist Jay Buchanan – K. A.) on laulukirjutamisest sõltuvuses. Loome lugusid teel olles, laome kogu aeg ideid lagedale. Plaadimaterjali mõtleme valdavalt välja siiski alles stuudios salvestades. Äsja ilmunud albumi "Head Down" saime valmis kolme nädalaga. Tegime 15 laulu, alles jätsime 13," avaldab Miley. Umbes kolme nädalaga valmisid ka albumid "Before The Fire" ja"Pressure & Time".

"Me ei taha viimseni viimistletud ja arvuti tekitatud saundi. Tahame kõlada metsikult, loomulikult. Sama käib ka elava esituse kohta. Oleme aus vana kooli bänd," kinnitab rokkar ja lisab: "Mängisin lühikest aega Kelly Clarksoni bändis, kontserdil kuulsin kõrvamonitorist akustilist kitarri ja orkestrit, ehkki laval neid pille polnud. Meile teesklemine ei sobi, see pole rock’n’roll!"

Rival Sons vastab rokkbändi stereotüübile

Bändiseltskonnaga on Michael Miley enda sõnul väga vedanud: "Ühes ruumis on koos neli kutti, kes tahavad teha enamjaolt ühesugust muusikat. Me küll vaidleme, aga põhiolemuselt saame omavahel läbi."

Rival Sons vastavat igati klassikalisele rokkbändi stereotüübile: "Iga pillimeest saaks karikeerida. Bassimängija on alati vaikne ja omaette hoidev. Trummar on väga aval ja emotsionaalne. Soolokitarrist on üsna enesekeskne. Solist on dramaatiline – päikseprillid ees, piinatud ja kurnatud olekuga: "Küll eeslaulja eluga kaasnev tähelepanu on ikka raske!"" parodeerib Miley.

Muusikukarjääri on ta oma sõnul ihalenud alati. "Juba väikse lapsena koputasin kõiksugu asjadel rütmi. Olin neljane, kui kitarristist isa õpetas mulle selgeks põhilise rokirütmi – nagu Michael Jacksoni "Billie Jeanis". Ühel päeval kuulsin Phil Collinsi laulu "In the Air Tonight" trummikäiku ja teatasin isale: seda ma teha tahangi! Ma pole iial rohkem elevil olnud," mäletab Michael Miley.

Muusikaga ümbritses teda terve pere. Kuus aastat vanema õe kaudu oli ta kursis kõigega, mis parajasti popp. "Mu emal mängis kogu aeg raadio või laulis ta ise. Tal on absoluutne kuulmine. Ta pole muusik, aga ta hakkab laulma automaatselt õigel kõrgusel," ütleb Miley, kes liitus keskkoolis džässbändiga ja on pärast seda löönud kaasa kümmekonnas ansamblis.

Trummimäng üksi vormis ei hoia

"Trummimäng põletab küll kaloreid, aga kui ma ainult sellega piirduksin, võiksin kergesti juurde võtta. Kui tahaksin viis kilo alla võtta, poleks trummide tagumisest üksi abi: vaja on sörkida, jalgrattaga sõita, regulaarselt harjutusi teha," kirjeldab Michael Miley oma sportlikke eluviise. "Ma pole isegi mõelnud trummilöömisest kui trennist. Olen alati aktiivne olnud: jooksmas käinud, surfanud, korvpalli mänginud, joogaga tegelnud. Mul on ka pooletunnine kuni tunnine trummari igapäevarutiin – venitan õlgu ning õla- ja käsivarsi," räägib ta.