Afganistanis sai Eesti sõdur raskelt haavata (15)

Üleeile ründasid valitsusvastased mässulised Lõuna-Afganistani rahutus Helmandi provintsis Nad-e-Ali piirkonnas jalgsi patrullivaid Estcoy-9 jalaväelasi. Üks Eesti sõdur sai omavalmistatud lõhkekeha plahvatuses raskelt vigastada. Ta evakueeriti sõjaväebaasi Camp Bastion kolmanda taseme välihaiglasse. Talle tehti operatsioon ja arstide sõnul tema elu ohus ei ole. Delikaatsetele isikuandmetele viidates kaitsevägi avalikkust vigastuste iseloomust ei teavita. Sõduri ravi jätkub Inglismaal.

Afganistanis varem haavata saanud mehed on veendunud, et sõdur jäi miiniplahvatuses ilma jalast. Nii arvab ka Leino Juhkam, kellelt maamiin N. Liidu lõpuaastatel Afganistanis mõlemad jalast röövis. "Kaitseväe teadet lugedes nõnda paistab küll. Kui mainitakse omavalmistatud lõhkekeha plahvatust, siis esimesena jäävad ju ikka jalad ette," ohkab ta.

Sõpru lahingus üksi ei jäeta

Praegu 42aastane Juhkam ütleb, et kui okupatsioonivägedes pidid lapseohtu mehed oma elu andma N. Liidu maailmavallutusplaanide eest andma, siis tänapäeval on olukord teine.

"Jah, Gruusia suurt abi ei saanud, aga meie oleme siiski neist ka teisel positsioonil. Jumal hoidku, et meie ründamine jääks vaid teoreetiliseks võimaluseks, kuid rünnaku puhul on praegu vähemalt võimalus, et meile appi tullakse. Ma ei leia, et Eesti mehed peaksid võõrsil surema ja invaliidistuma, aga kui juba oldi nõus Afganistani minema, siis nüüd ei tohiks ka meie liitlasi sinna üksi jätta," arvab Juhkam.

Ka Ott Jõesaar kardab, et laupäevases plahvatuses kaotas sõdur jala. "Ega siin palju variante ole. Omatehtud lõhkekeha ja raske vigastus," nendib ta.

Nagu Juhkam, pole ka Jõesaar saatusele alla vandunud ja tahab koguni uuesti Afganistani teenima minna, kui tervis parem.

"Hirm? Need mehed missioonile ei lähe, kes esimese püssipaugu peale püksid täis teevad. Eks see ole ka enese ettevalmistamise küsimus. Tuli ikka sellega arvestada, et kuulid vinguma hakkavad. Nii Inglise kui ka Eesti psühholoogid on minu käest uurinud, kas sul ikka midagi kurta pole. Kurtmine ei kasvata jalga tagasi, ja eluga tuleb edasi minna," räägib Jõesaar.

Oma edaspidise elu tahab ta ravipuhkuselt naasmise järel kaitseväega siduda. "Töökoht juba ootab. Mingit tõrget mul selle ees ei ole, et valin sama ameti, mis seostub traagilise sündmusega. Tahaksin kas logistikuna või mõne muu abiteenistuse jõuna Afganistani mõne aasta pärast ka tagasi minna," ütleb ta.

Riik peab tagama inimväärse elu

Kuigi olukorraga leppinud, teeb Jõesaar selgitustööd selle nimel, et missioonidel invaliidistunud mehed riigilt suuremat toetust saaksid. "Sain ühekordse summa 800 000 krooni, mille eest ostsin korteri. Aga korter ei anna veel kindlust elu lõpuni, sest ka korteriüüri on vaja maksta ja pere toita. Orienteerivalt 5000 krooni suurune töövõimetuspension ei ole see, millega täisväärtuslikku elu elada. Mitte kõik raskelt vigastatud ei ole võimelised kas siis hingelistel või füüsilistel põhjustel tööellu naasma," teab ta.

Jõesaar lisab, et kui sõdurid lähevad võitlema riigi eest, siis võiks ka riik raskelt viga saanud meeste eest rohkem seista. Ta toob näiteks jalata jäänud Briti sõduri, kes sai hüvitiseks ligemale kolm miljonit krooni.