ÕL ARHIIVIST | Eesti talved on Vostoki kõrval palav suvi!

Veerand sajandit tagasi hävitas tulekahju Antarktika külmapoolusel Vostoki elektrijaama. Ilmateadlasele Vello Pargile tähendas see magamist toas, kus oli 25kraadine pakane, tööd omavalatud küünla valgel ning mässavate kaaslaste rahustamist.

Oma neljandale Antarktika talvitusele saabus Vello Park 1981. aasta novembris ehk sealse mõiste järgi suvisel ajal. Seekord ootas ees maailma külmapoolus, polaarjaam Vostok. Koha karmusest annab kõige paremini aimu aasta keskmine õhtutemperatuur –55 kraadi. "Eesti talved on Vostoki kõrval palav suvi," naerab Vello Park. "Aga õnneks on seal kuiv pakane."

Kuni polaarsügise aprillikuuni ei ennustanud lähenevat katastroofi miski. Park saatis 11. aprilli õhtul raadio teel kosmonautikapäeva tervitused sõber Aleksei Gubarevile.

1982. aasta 12. aprillil kell 4.30 tormas aga eestlase majja valvemehaanik ning hüüdis täiest kõrist: "Elektrijaam põleb!" Mees seisis vaevu jalgel, sest oli jooksnud ummisjalu läbi 70kraadise pakase.

Kui Park riietunult välja tormas, oli tules Vostoki puurtorni ja elektrijaama ühendav käigutee ehk estakaad. Et tuul oli vähemalt 10

m/s, läks tuli edasi nagu küünal jaama katusesse. "Kustutada me ei saanud, sest kogu soojusisolatsioon levitas ülimürgiseid aurusid," meenutab Park. "Elektrijaama ülem Karpenko püüdis küll midagi päästa, kuid ta hukkus sissekukkunud lae rusude all." Park tormas talle appi, kuid sai gaasimürgituse ning elas kuu aega kipitava kurguga. "Õnneks tirisid kaaslased mu viimasel sekundil surmast jalgupidi välja!" meenutab ta.

Tööle pandi prügimäelt leitud generaatorid

Tuli kogus aga hoogu ning ähvardas juba kütuseladu, kus hoiti 100 tonni diislikütust, bensiini ja petrooleumi. Õnneks tuul pöördus ja leegid lõid hoidlast eemale.

Laastav ja jaama töö täielikult halvanud elektrijaama põleng sai ametliku versiooni järgi alguse lühisest. "Tegelikult oli selle taga puhas nõukogude hooletus ehk nn bardakk," siunab Park 25 aastat tagasi valitsenud korda. 11. aprilli õhtul keevitas mehaanik estakaadil toru ja mässis kuuma koha ümber madratsi. "Viimane võttis tuld ning vastu hommikut lõid leegid prauhti välja."

Elektrijaama häving tähendas polaarkeskuse südame seiskumist. "Jaam andis valgust ja soojust. Kogu elu oli seal vaid elektri peal," räägib Park.

Et 70kraadise pakasega ellu jääda, panid 20 meest kiiresti pead, jalad ja käed tööle. Pargi sõnul möödusid esimesed põlengujärgsed nädalad nagu oraval rattas. Tänu juhusele leiti kolmandal päeval prügimäelt kaks kilovatist diiselgeneraatorit. Sellega saadi kõigepealt tööle Pargi meteoroloogiaseadmed.

Veidi hiljem saadi töökorda Vostoki raadiosaatja ja Moskvasse saadeti lühiteade. Kuid viimaseid kuid hinge vaakuva Brežnevi diktatuur ei lubanud kodustele õnnetusest ridagi teatada. Ametlikult räägiti asjast vaid sellele perele, kelle perepea elektrijaamas hukkus.

Balloonist sai ahju, parafiinist küünlaid

Miks ei päästetud hättajäänud polaaruurijaid lennukitega? "Keegi ei saa nii külmas maanduda. Esiteks on pilkane pimedus, teiseks on lumi niivõrd tuhk, et sellelt ei tõuse lennuk õhku," teab Park. Ometi kuulis ta hiljem, et Tartu lennuväljal oli Vostoki rahva päästmiseks valmis suur veolennuk IL-64, abi pakkusid ka ameeriklased.

Seepärast pidid mehed jääma Antarktikasse ning ootama kevadet.

Kuidas hundilautadena külmadesse ruumidesse vähegi sooja ja valgust tuua? Jälle tuli appi meeste nutikus. Et kütus oli alles, ehitati selle põletamiseks gaasiballoonidest ahjud. Neid sai jaama peale kolm ning nn buržuikad andsid hädapärasemat sooja. Pargi magamisruumis oli ahju juures 10 külmakraadi, nurgas 25.

Küünlaid valasid talvitujad kosmilise kiirguse mõõdiku isolatsiooni parafiinist. Tahti õnneks jätkus, sest seda lõigati sondiõhupallide küljest. Raadiolambist ehitas Park ka petrooleumilambi.

Häda oli toidutegemisega. Õnneks oli köögiruumis petrooleumiahi, millega sai sooja majja. Esimese tööna valati suurde aami kõik lõhkiläinud moosipurgid. Klaasikillud vajusid sulanud moosis põhja, vedelik korjati pealt ära. Õnneks ei teinud külm liiga jahule ja leib oli laual. Jaama aeroloog konstrueeris ahju ning küpsetas valget leiba. Musta leiba teha ei saanud, sest nii hõredas õhus rukkijahu ei hapendu.

Kas 25kraadises pakases saab magada?

Piiramatult oli vett. Tuli vaid ahjutorudest väljalennanud tahm jäält ja lumelt ära pühkida ning läkski sulatamiseks.

Täiesti omaette lugu oli pakasega magamine ja pesemine. Uinuda tuli koeranahast magamiskottides. Meestel oli seljas soe riietus ning jalas neli-viis paari villaseid sokke. Viimaste peal veel lambanahast sokid. "Kui asi oli väga hull, jäid jalga ka untad ehk koera- ja lambanahast karvasaapad," ütleb Park.

Pesta said mehed alles maikuu lõpus. Siis sai valmis eestlase projekteeritud saun, mis ehitati 200-liitrisest kütusevaadist. Viimasest käis läbi toru, vaadi ees olid kivid ja vesi. Ülevalt tilkus kütust torusse ja põledes andis see sooja. Koos saunaga saabus ka esimene kinopäev, kui mehed nägid filmi "Naine, kes laulab" Alla Pugatšovaga peaosas.

Kuidas 20 meest ligi seitse kuud pikale talvitumisele vaimselt vastu pidasid? "Nii kaua, kui me võitlesime enda ellujäämise eest küünte ja hammastega, olid kõik nagu üks mees," kinnitab Park.

Eestlane jahutas tülitsejate kirgesid

Vastu suve läks tüliks, kui oli selge, et abi on tulekul. "Tekkis kaks leeri. Ühes uljad poisid, mehaanikud ja ehitajad, teises aga vanad teadlased-polaarhundid," räägib Park. Igaks juhuks korjas jaamaülem Astahhov ära raketipüstolid, sest asi lõhnas juba arveteõiendamise järele. Park püüdis põhjamaise rahulikkusega mässajaid rahustada ja esialgu see õnnestus.

Varsti läks tüliks kehva toidu pärast. Jaama julgeolekukomitee nuhk hakkas üles kirjutama ülema Astahhovi poliitilisi väljaütlemisi ning hiljem saatis kaebekirja NLKP keskkomiteesse. 23. novembril saabus kaua oodatud pääsemine. Kuu aega varem Mirnõist rannikujaamast teele asunud roomikautode rong jõudis Vostokki ning tõi uusi generaatoreid ja toitu. Ilmade karmusest annab tunnistust tõsiasi, et 14 startinud roomikveokist jõudis kohale vaid kümme. Koju said 20 karmi talve üle elanud meest 1983. aasta kevadsuvel.

Viis talvitujat esitati Moskvas Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe kavaleri kandidaadiks. Nende hulgas oli ka Vello Park. "Kuid vahepeal riigijuhiks saanud Juri Andropov tõmbas maha, sest liidul nappis juba kulda. Selle asemel saime kõik Tööpunalipu ordeni."