"Ta oli Eesti kõige legendaarsem polaaruurija, kõige tuntum on isegi vähe öeldud," märkis Eesti Polaarklubi sekretär Katrin Savomägi, kes Parki isiklikult tundis. Vello Park oli muide Eesti Polaarklubi asutajaliige ja hiljem pikaajaline president.
Savomägi sõnul oli Park superman'i tüüpi inimene. "Kui ta nägi mäge, siis ta pidi sinna ronima. Kui vähegi võimalik, siis läks ta mingisugusesse ekstreemsituatsiooni. Ta oli väga ereda olemisega," kirjeldab Savomägi ning lisab, et Park oli Eestis väga hoitud ja hinnatud.
Naine lisab, et Park alustas 60ndatel mägironimisega ning kuulus alpinismiklubisse Firn. Seejärel tekkis tal huvi polaaralade vastu. Savomägi sõnul teeb Pargi legendaarseks see, et ta käis Antarktikas polaarekspeditsioonil lausa neljal korral. 1972–1974 oli ta Molodjožnaja polaarjaamas meteoroloog, 1975–1977 ja 1977–1979 Mirnõi jaama aerometeoroloog ning 1981–1983 Vostokis meteoroloog. Mitte keegi eestlastest pole Savomägi kinnitusel Antarktikas nii mitmel ja pikal ekspeditsioonil käinud.
"Tänapäeval ekspeditsioonidel enam ei talvitutagi, teadlased käivad lühiajaliselt edasi-tagasi. Aga vanasti oli üks talvitumine kolme aastanumbri sees," täpsustas Savomägi.
Naise sõnul sobis Park ekspeditsioonidele hästi, kuna ta oli seltskondlik ja laheda iseloomuga. Polaarekspeditsioonile ei saanud saata inimest, kellel oli alkoholiprobleem või käitumishäired. Park oli neist pahedest prii. "Ta oli lõbus ja teda hoiti," lisab Savomägi ja mainib, et loomulikult oli mehel endal ka suur tahtmine Antarktikasse minna.
Pargil oli ka pere: naine ja kolm last. Tõsi, perekond küll hiljem lagunes.
Tragöödia Vostokis
Viimasel talvitumisel elas Park üle tuleõnnetuse, kui süttis polaarjaama elektrijaam ning talvitujad jäid polaaröötingimustes kütte ja valguseta. Ekspeditsiooniliikmete meelekindlus ja nutikus hoidis Vostoki töös ning viis talvitujat, sealhulgas Vello Park, said vapruse eest Tööpunalipu ordeni.
Lõpuni tegus
Vaatamata kõrgele eale jäi Vello Park elu lõpuni tegusaks. Üheksakümnendatel juhtis Park laeval Livonia tehtud ökoturismireise Antarktikasse. Tema viimaseks töökohaks oli aga meremuuseum, kus ta töötas Suure Tõllu peal vahimadrusena. Pargi tööks oli olla nii-öelda elus eksponaadiks, kes inimestega suhtleb ning neile laeva tutvustab. Ta sai oma tööga suurepäraselt hakkama.
Veel sel aastal plaanis Park enda 80. sünnipäevapidu ning tahtis ka suvel alpinistide kokkutulekule minna. Paraku jäi paari viimase kuu jooksul mehe tervis kehvaks ning ta suri eile Tartus haiglas.
Kommentaarid