Anu Saagim, ÕL TV saatejuhtTundub, et see juhtub igal aastal. Niipea, kui sind hakatakse pommitama reklaamidega „Khuulilt kooli!”, on selge, et suvi on läbi. Juba augusti keskel läheks puhkus justkui puhkusele. Suletekk tahab taas tekikoti sisse pugeda. Kui ööseks rõduuks lahti ununeb, on hommikul tunne kui külmunud viineril. Lühikesed püksid on vahetunud dressikate vastu. Eile olin juba hirmul, kas peaks villased sokid teleka ees jalga tõmbama. Õuesõitudeks tuleb kaasa võtta pikk varrukas ja veepudel ei tühjene hetkega. Sügis mis sügis.
Ei! Nüüd on august, suvi kestab veel! Mõni töömesilane on just oma puhkusenädalaid alustanud ja imestab, kuhu on kadunud meeleolukad tšillimised suveterrassidel ning miks on jäätisekiosk rannas luugid sulgenud. Meil oli Edgariga mõni päev tagasi mõnus aias istumine. Õunapuu all tuli nurruda küll pisut kobedama jakiga, kuigi õhk oli soe ja päikegi piilus pilve tagant. Ei tea kust tuli äkki nurjatu tuuleiil, siis piserdas vett, siis välgatas ja pragises samal ajal ja siis vupsas taas päike välja. Normaalne Eestimaa suvi ju! Temperatuuri asjus on eestlane häbematult pirtsakas. Ei meeldi, kui on 20 kraadi külma, ammugi, kui on 30 kraadi kuuma. Higistamine ja lõdisemine on vastikud. Tahaks, et õues oleks stabiilselt sama temperatuur nagu toas, 23 kraadi ja asi ants. Ei nähtaks siis siinmail ei stressi, ega depressiooni.