„MIS MUSS ON?“ | Nublu, pitsa ning RTJ ehk Kodu- ja välismaise räpiaasta pisut pealiskaudne kokkuvõte

Kuna 2020 oli täpselt selline nagu ta oli (siinkohal pean silmas ilmselgelt asjaolu, et kõik pöörati kardinaalselt pea peale), jäi suur osa heast muusikast minuni jõudmata. Paremal juhul suutsid osad palad ühest kõrvast sisse ja teisest välja voolata. Pikemalt pidama jäid vaid mõned üksikud.

Muidugi ei aita kaasa ka kurb reaalsus, et tavaliselt on Spotifys esimese kolme kuu kuulatuim playlist möödunud aasta parimate hittide oma. Tagatipuks olen ma üks neist inimestest, kes ühte laulu tüdimuseni käiavad ja alles siis oma eluga edasi liiguvad. Need tingimused ei jäta uue mussi avastamiseks just liialt ruumi.

Ja ometi mängis 2020 kätte kaardid, mille tulemusena pidin üle võtma Õhtulehe muusikasaate „Mis muss on?“ juhtimise. See omakorda tõi kaasa pisikese kohustuse asjadega rohkem kursis olla. Olgu see artikkel teetähiseks tuleviku tarbeks – järgmisel aastal üritan mitmekülgsemat paletti omada.

P.S. Allolev edetabel keskendub eelkõige positiivsele. Õhtulehes on juba avaldatud lõppeva aasta halvima muusika nimekiri, milles on ka räpparid esindatud. Seniks aga:

Väsimatu Slim Shady

Olgem ausad, kellele *ei meeldiks* Eminem? 48aastane ameeriklane paiskas jaanuaris välja oma 11. stuudioalbumi „Music to Be Murdered By“ ning tegemist oli äärmiselt tugeva esitusega. Detsembris ilmus aga sama plaadi Deluxe versioon, mis lisas varasemale 20 loole veel 16 uut. Kummalegi pommile ei eelnenud hoiatust.

Isiklikult meeldis mull 2018. aasta „Kamikaze“ pisut rohkem, kuna see oli toorem ja vihasem, ent samas ka mitmekülgsem. „Music to Be Murdered By“ on sellega võrreldes terviklikum ning kõik pusletükid sobivad omavahel paremini kokku, ent samas on siin ka natuke rohkem n-ö turvavõrguga räppimist. 

Lemmikträkid: „Godzilla“, „You Gon' Learn“, „Yah Yah“

5MIINUST imeline muutumine

Ma olen vähemalt viimased pool aastat mõelnud, et peaksin kirjutama pika essee teemal „5MIINUST on Eesti muusika olulisim tugisammas“. See, kuidas amatöörlikust pinnapeomussi viljelevast kaakide bandest on saanud koguperesõbralik professionaalne hitivabrik, on lihtsalt fantastiline.

Veelgi imetabasem on see, kuidas tolle (kohati võõrastava) muutumise käigus on suudetud truuks jääda enda juurte juurde ning 2017. aastal Twitteris välja käidud fraas – „mees, me ei tee räppi. me teeme seda „panen läbul youtube'st peale“ mussi.“ – kehtib siiani. Jätkuvalt liigutatakse masse. Miinuste jaoks oli hea aasta, väljutati kaks tulikuuma singlit ning põhimõtteliselt saadi jalad jälle seinale visata. Loodetavasti on 2021 sama tulemuslik.

Lemmikträkk: „Loodus ja hobused“

Mu lemmiktoit on pitsa

Okei, me kõik teadsime, et ühel hetkel peab see juhtub. Estoni Kohver on algusest peale 5MIINUSt pundi kõige karismaatilisem tüüp olnud ning kuigi bändi piirid tunduvad olevat paindlikud, tahab meist igaüks vahel midagi uut. Jumal tänatud selle eest, sest Kohvrist, Reketist ja boipepperonist koosnev pitsa sobivad omavahel sama suurepäraselt kui ananassid teate-küll-millele (ning ei, see ei kuulu vaidlustamisele).

Kuigi grupi debüüthitt „eos“ ilmus alles septembri lõpus, suutis see sellest hoolimata mu Spotify Wrapped pingerea kõige kõrgemale pulgale ronida. Jõuan vaevu oodata, milliseid mõnusalt tümmiseid biite ja humoorikaid riime eesootav album pakkuma hakkab.

Lemmikträkk: „avokaado“

Terve see R2 Aastahiti nimekiri (ja siis veel pisut)

Kodumaine räpp on heas seisus nii sisu kui maine poolest. Kõige ilmekamalt illustreerib seda (ja ka minu tänavust mainstream maitset) Raadio 2 Aastahiti valimine. Nimelt on esikümnes tervelt üheksa lugu, mis kas tervenisti või äärmisel juhul osaliselt kõnealuse žanri alla liigituvad.

Lisaks juba mainitud kollektiividele püüdis mu tähelepanu Clicheriku ja Mäxi „Maakas“, mille gameboy tetris (veel üks mees, kellele vaid viiest miinusest ei piisa) veelgi kaasahaaravamaks laulis. Ütleme nii, et loo refrääni sihtmärgiks oleva maaka naeratus pole ainus, mis naaaakkav on.

Aga see pole veel kõik. R2 tabelisse see träkk küll ei mahtunud, kuid mitte ükski nimekiri poleks aus, kui sellest puuduks Genka. Tema ja DEW8 pala „Ma Ei Oska Kaine Peaga Peol Midagi Teha“ oli kõige eelnevaga võrreldes tunduvalt vaoshoitum ja rahulikum, ent samas sobib see lõppeva aasta vaibiga totaalselt.

Mu äärmiselt räpikauge elukaaslane kuulas sel suvel meie autotrippide jooksul üpriski palju kodumaist räppi. Üks pala, mis siiani ta isiklikus playlist'is (mis peaasjalikult koosneb, nagu me sõbrad ütlevad, „hispaaniakeelsest jogast“) alles, on Reketi, Liis Lemsalu ja Avoid Dave'i kooslusest sündinud „Magad vä?“. See on mahe, see on ilus, see töötab. Olen alati imetlenud seda, kuidas Reket suudab muretult lauale tuua nii südamliku ballaadi kui ka vihast nõretava battle rap träki.

Ma olen lihtne mees. See on okei, kui su muusikal on sügavam sõnum, ent mu pealiskaudsus seab üheksal juhul kümnest esiplaanile kõla. Lugu peab olema cool, meeldejääv, kaasahaarav. Manna ja Meisterjaani „Mainkräft“ seda kahtlemata ka on. Äkki aitas kaasa, et mulle meeldivad videomängud, äkki mitte.

Mängudest rääkides – 2020. aastal ilmus ohtralt uusversioone. „Final Fantasy VII Remake“. „Mafia: Definitive Edition“.  „Tony Hawk’s Pro Skater 1+2“. Kõik äärmiselt nostalgiline kraam, aga nüüd uue värvikihiga. On pisut veider, et aastaid mängu- ja filmitööstuses kasutusel olnud taktika lõpuks otsapidi Eesti räpini jõudis. Aga vähemalt olen õnnelik, et kui keegi pidi seda tegema, siis oli selleks marp$ ja kui pidi olema üks träkk, siis et selleks oli „Botased“. 

On ülimalt veider, et aastal, mil Nublu lõpuks ometi albumi ilmutas, jäi mulle tema loomingust enim meelde eriolukorra aegne „Crossaintid“. Jah, see jõudis lõpuks ka „Cafe Kosmose“ peale ning jah, see on piisavalt ambivalentne, et eristuda ülejäänud koroonamussist, ent ometi seostub see eelkõige ajaga, mil me kõik kodus nelja seina vahel passisime. Toona oli antud träkk meeldiv tähelepanuhajutaja, mille biit tõmbas puusad (ning teeb seda siiani) tööle. 

Kõrvalmärkus: „Cafe Kosmosesse“ pole ma jõudnud piisavalt süveneda, et sellest veel midagi arvata, kuid mõnes mõttes on kurb. See ajajärk, kus iga Nublu singel oli *suursündmus* tundub nüüd läbi olevat.

Eiki „Mu Suvi“ video vääriks kordades rohkem vaatamisi. See lugu ise on täielik maheda suveõhtu taaskehastus ning tõenäoliselt suurim abivahend, tänu millele see pime ja kõle aeg (mida talveks kutsutakse) üle elada.

Ain Nufini (veel üks mees, kes ka otsapidi mussisaatesse jõudis) plaat „Multivärss“ oli tänavu edetabelite tippe valitsenud popi diskoräpi keskel kui sõõm puhast õhku. Mõnus vanakoolilik bounce, mõnusad riimiskeemid, lihtsalt mõnus tiks. Tegemist oli albumiga, mida ma korduvalt otsast lõpuni läbi kuulasin ning kaudselt ka üks põhjustest, miks ma muu kraamini ei jõudnud (üritasin sama soojaga näiteks ka Manipulated Mindzi plaadi lõpuks ära kuulata, aga siis läks alustasin „Multivärsil“ ringi uuesti. Ehk jaanuaris).

Lemmikträkk: „Püramiidiskeem“

Okei, aga mis välismaal toimus?

Tunnistan ausalt, ma tarbisin sel aastal häbiväärselt vähe välismaist kraami. Ja kui see juhtus, siis sattusid peamiselt kõrva vanemad träkid ja/või kunagised lemmikud. Ning kui siiski leidis aset juhus, et ma mõnele 2020. aasta palale peale sattusin… toimus see Tik Tokis (andke armu, oli karantiin). Ei pea pikalt mõtlema, et miks ma olen kuulnud Cardi B „WAP-i“ rohkem kui võibolla tervislik. 

N-ö päris muusika üheks eredamaks pärliks jääb Danny Browni „3 Tearz“ ning seda kahel põhjusel. Esiteks, geniaalne muusikavideo! Teiseks, ja see on veelgi olulisem, Run The Jewels.

Parim välismaine album – Run The Jewels „RTJ4“

Parim välismaine album? Sa teadsid sellele küsimusele vastust juba siis, kui artikli kaanepilti nägid!

Kui muusikud plaate teevad, siis tavaliselt saad sa neid omavahel võrrelda ja siis mingi pingerea koostada. „Noh, see oli parem kui too, aga see uus jääb natuke nõrgaks.“ Mitte Run The Jewelsi puhul. RTJ plaadid asetad sa kõik samale joonele ning ainus, mille alusel neid liigitada võib, on kas ilmumisaasta või järjekorranumber. 

„RTJ4“ oli otsast-otsani kvaliteedist pungil. El-P ja Killer Mike’i tänavune muusikaline taies astus armutult ühiskonna valupunktidele ning tegi seda äärmiselt kõlavalt. Nende kahe mehe lüüriline osavus jätab pea kõik ülejäänud MC-d varju. Taustad, millele katapulte ehitati, olid kõik omanäolised, vihased, tummised. Ei eksisteeri ühtegi inimest, kes suudaks seda asja paremini. Punkt.

Lemmikträkid: „Ooh LA LA“, „Walking In The Snow“, „JU$T“

Parim kodumaine album – KiROT „Südameta, kaptenisillalt“

Väitsin eelnevalt, et minu jaoks on oluline pigem kõla kui sõnum. Iroonilisel kombel on mõlemad mu lemmikalbumid sellised, mille autorid suudavad neid kahte elementi omavahel täiuslikult tasakaalustada. Kui KiROT sügisel „Mis muss on?“ saates külas käis, ei osanud ma aimata, et tema plaadist tänavu kodumaisel räpimaastikul kõvemat kraami keegi teha ei suuda. 

„Südameta, kaptenisillalt“ on küll sügavalt isiklik, ent selles leidub ohtralt haardepunkte igaühele. Mees ise on väga universaalne. KiROT, keda kuuled ühel träkil, ei ole see sama, kes järgmisel üles astub. Ta mängib oma hääle ja flow’ga, mängib sõnade ja emotsioonidega. Taustad töötavad tema kasuks ning ei tõmba liigselt tähelepanu endale. 

Legendaarne on viimastel aastatel tuleviku poole vaadates noori artiste värvanud. KiROTiga tõmmati kõige pikem õlekõrs, mis võimalik. Absoluutne jackpot.

Lemmikträkid: „Kas keegi kuuleb“, „Ignorantne“, „Plug näitab extra“