Inimesed

TÕNIS ERILAIU AUTORIKÜLG

INIMESED VAATASID MERELE: Maarjamäel sündis eestlaste igavene unistus vabaduse valgest laevast 

Tõnis Erilaid, 1. mai 2020 19:41
SUHKRUVABRIK KUNSTNIKU PILGU LÄBI: Hiljem ehitas Rotermann sellest auruveskiga tärklise- ja piiritusevabriku ning kui hooned maha põlesid, siis kerkis krundile Maarjamäe loss.Foto: Edouard Hostein. Suhkruvabrik Tallinna lähedal. 1833. Eesti Kunstimuuseum
„Ja laev tuli. Tuli südaöösel. Teda nägi esimesena üks naine. See seisis oma noore saleda kehaga keset leeri ja kõik temas ja tema küljes osutas kirglikult mere poole... Ning ärganud, kes seda noort saledat naist ihu ja hingega mere poole osutavat nägid... nad kõik nägid ühtaegu valget laeva. See lähenes, hiiglasuur ja hunnitu, hõbedase öö rüpest... lõhestades laineid vägeval rinnal. Aga seal seisis nende hulgas pikk kõhetu vanamees ja hüüdis korraga: Ma ei näe laeva!“ Ja tema järel ei näinud enam ka teised. 

Nii kirjeldab Eduard Vilde toda ööd, kui Maarjamäe, rahvasuus tol ajal Suhkrumäe, loopealsele kogunenud sajad inimesed kaotasid tol juunikuul 1861. aastal lõplikult usu valgesse laeva. 27. juunil polnud leeriplatsil enam kedagi. Laevaootajate hurtsikud lõhuti maha. Inimesed olid valgunud pilgetest saadetuna küladesse laiali.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

13.11.2020
Tõnis Erilaiu autorikülg | Jaan Tõnisson: kuidas lõppes vana riigimehe ränd pimedusse?
19.05.2020
Johannes Üksi: ühe unustatud eestlase lugu
06.05.2020
PATUNE LINN: politsei lakkamatu kemplemine kodutute hulguste ja pordunaistega
29.04.2020
OLI SIIS VAJA SEDA RÄMPSU TRÜKKIDA? Romaanivõistlus viis kirjastuse juhi nilbuste eest süüpinki