Kogenud uurijad: organiseeritud kuritegevus Eestis on „peata“

"Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher tõdes paar aastat tagasi ilmunud artiklis, et Eestis tegutseb praegu teadaolevalt ligikaudu kakskümmend kuritegelikku ühendust, millest kaheksa on ohtlikud," kirjutavad Leis ja Verte. (Täispikka kirjutist loe SIIT.)

"Kurjategijad on inimesed nagu meiegi. Nad viivad lapsed hommikul lasteaeda või kooli, naise ilusalongi, kohtuvad kaaslastega restoranides, toimetavad nii Tallinna vanalinnas kui ka Tartus, Pärnus ja mujalgi Eestis. Kuid sa ei pruugi neid ära tunda, kui nad sulle tänaval vastu tulevad. Erinevalt keskajast ei kõrvetata kurjategijatele tänapäeval otsaette „vargamärki“ ega raiuta leivapätsajal käelaba. Küll aga võib täheldada, et mustades nahktagides oma silmi mustade prillide taha peitvad „ärimehed“, nagu Allan Roosileht 20 aastat tagasi oma surematus hitis kirjeldas, kohtuvad ka täna erinevatel tähtpäevadel – olgu need kinnised pulmad või sünnipäevad või ka märksa avalikumad matuseprotsessioonid.

"Seetõttu on ka nii Kalev Kure matused 2005. aasta novembri lõpus, samuti viis aastat hiljem autoõnnetuses hukkunud Vambola Kiviraiuja matused kui ka seejärel kuus aastat hiljem, 2016. aasta septembris toimunud Nikolai Tarankovi matused pälvinud meediaväljaannete kõrgendatud tähelepanu. Ajalehepealkirjad küsisid toona ning küsivad ilmselt ka tulevikus kõigiti põhjendatult, kes on need mehed ja naised, kes tulid hukkunud allilmaliidritele viimast austust avaldama.

"Kes on siis see „äärmiselt kirev seltskond“, nagu Delfi toona retooriliselt küsis, kes käis kolm aastat tagasi Nikolai Tarankovi matustel? Kuivõrd 2016. aasta 22. septembril viibis väidetava allilmaliidri viimsele teele saatmisel meedia hinnangul sadu inimesi, kelle kõigi elulugu ei jõua me mõistetavalt üksikasjalikult lahata, siis proovime tollele meedias püstitatud küsimusele leida vastuse ühe-kahe foto näitel. Näiteks üks Tallinnas Lasnamäel Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kiriku jalamil tehtud foto kolmest härrasmehest, millel näiliselt täiesti tavalised meesterahvad. Võib olla visuaalis meenutavad need oma lahkeid taevasiniseid silmi mustade päikeseprillide taha peitvad mehed tõesti mõneti Allan Roosilehe hitis kirjeldatud tolle ajastu kangelasi, kuid Tallinna vanalinnas klubi Hollywoodi juures või D-terminali juures ei pruugiks me neid tähelegi panna. Ent ometigi on kõigil kolmel mehel kõneleda oma värvikas lugu.

"Fotol kõige vasakpoolne mustas nahktagis meesterahvas selgitas mullu Harju maakohtus, et ta pälvis hüüdnime Gibon (viide imetajate klassi kuuluvatele inimahvlastele), nagu teda teatud ringkondades hüütakse, aastaid tagasi oma aktiivse poksijakarjääri alguses oma pikkade käte tõttu. Fotol kõige parempoolne mees, samuti mustas nahktagis, selgitas, et tema sai oma hüüdnime Sambo seevastu Tallinnas legendaarses spordiklubis Dünamo treenides ja hiljem edukalt võistlustel esinedes. Võite kolm korda arvata, mis spordialal ta medaleid koju tõi! Nende mõlema keskel, musta sonimütsiga ja oma silmi päikeseprillide taha varjates kõnnib mees, keda teatud ringkondades tunti Lavrjuhhana. Kõiki kolme on seejuures vähem või rohkem avalikult aastaid seostatud nn Kemerovo grupeeringuga. Kui Giboni ja Lavrjuhha kohta kirjutati artikleid juba kümmekond aastat tagasi ning mõlemat on alles hiljaaegu seostatud ka Tallinnas väidetavalt tegutsenud nn taksomaffiaga, siis Sambost kuulis avalikkus alles paar aastat tagasi, mil Eestis ja Hispaanias peeti kahtlustatavatena kinni nn Kemerovo kuritegeliku ühenduse arvatavad liikmed.

"Selle Lasnamäe kirikutrepi jalamil foto tegemise hetkel ei teadnud Gibon ega ka Sambo, et vähem kui aasta hiljem klõpsatavad nende randmete ümber keskkriminaalpolitsei hõbedased käerauad ning Lavrjuhha surnukeha kaevatakse välja Viljandimaalt ühe talumaja põranda alt. Selle foto tegemise hetkel oli neil kõigil kolmel veel meri põlvini. Sel fotol, mis tehti 22.09.2016. aastal, on nad kolmekesi veel vabad mehed, kuid vähem kui pool aastat hiljem kustus Tallinna Linnahallis asunud Poseidoni ööklubis Lavrjuhha eluküünal koos väidetava Tallinna allilmategelase eluküünlaga ning 2017. aasta augusti alguses teatas Hispaania meedia, et guardia civil pidas Costa del Solis Eesti ametivõimude palvel kinni väidetava vene kuritegeliku liidri, kes magas, kirves padja all. Samal ajal jõudis Hispaania meedia vahendusel ka Eesti avalikkuseni kinnitus, et Slava Kemerovski vahistati Hispaanias, ning samal ajal peeti Eestis kinni tema arvatavad kaaslased, teiste seas ka Gibon ja Sambo.

"Vähem kui pool aastat hiljem anti Slava Kemerovski, Gibon ja Sambo koos veel kümne mehega süüdistatuna kuritegeliku ühenduse moodustamises Tallinnas kohtu alla ning mullu detsembri alguses suundus maakohus pärast aastakese väldanud prokuratuuri ja kaitsjate tõendite kuulamist nõupidamistuppa otsust tegema.

Kemerovo kuritegeliku ühenduse näol oli tegemist järjekorras juba neljanda grupeeringuga, mille liikmed Keskkriminaalpolitsei viimaste aastate vältel võrdlemisi lühikese aja vältel kinni pidas.

"Mis siis muutus ning millega Keskkriminaalpolitsei varem tegeles?", pärivad Verte ja Leis. "Kõigiti õigustatud küsimused, eriti kui arvestada, et Kemerovo kohtuistungitel tõdesid nii mitmedki tunnistajad, et see grupeering tegutses Eestis juba üheksakümnendatest alates, ning sama on kinnitanud ka teiste tuntumate kuritegelike ühenduste osas tunnistajad teisteski menetlustes.

"Kui aastaid piltlikult öeldes kustutati tulekahju servadest keskosa suunas, siis ühel hetkel tuli vaadata enesele peeglis otsa ja tõdeda, et taoline grupeeringu liikmete toime pandud üksikkuritegude lahendamine ei too tarvilikku tulemust. Karavan sõidab ikka edasi. Lõpuks ei pruugi grupeeringu liider omakäeliselt ühtegi üksikkuritegu toime panna – tema ülesanne on juhtida ja koordineerida hästi õlitatud masinavärki. Miks peaks ka bussiettevõtte juht vahetama ise kardaani või komposteerima pileteid – selleks on palgal teised mehed ja naised. Ülemuse ülesanne on hoida äriplaan ree peal, teenida investoritele kasumit ning maksta raamatupidajatele ja bussijuhtidele palgapäeval palgad välja.

"Ligilähedane on ka grupeeringute toimimisloogika. Kuidas siis jõuda grupeeringute tippudeni ning panna ka nemad vastutama? Selles seisneski miljoni euro küsimus. Grupeeringu liidrid elasid toona ja elatavad end ka tulevikus valdavalt kuritegelikust tulust. Meile teadaolevalt ei käi ükski toona ega ka praegu Eestis tegutsevatest kuritegeliku ühenduse juhtidest üheksast viieni palgatööl. Küll on aga nende ümber suur hulk kurjategijaid, grupeeringu lihtliikmeid, kes varastavad, kelmitavad, panevad toime maksukuritegusid, müüvad narkootikume ning toovad ühe osa teenitud kriminaaltulust n-ö ühisesse potti. Kurjategijad ei tule üldjuhul kokku ega moodusta kuritegelikku ühendust mitte üksnes seetõttu, et üheskoos võimalikult palju kurja teha. Ka kurjategija on homo economicus ning kuritegelike ühenduste moodustamisloogika seisneb eeskätt tõdemuses, et koopereerudes on võimalik kergemini ja pikema aja vältel suuremat kriminaaltulu teenida kui eraldi põlve otsas nikerdades.

"Üldjuhul ongi just raha, konkreetsemalt kriminaaltulu liikumine see võti, mille jälgimine avab uksed grupeeringute juhtide tabamiseni. Seega tuleb otsida ja osata näha n-ö suurt pilti. Selleks on vaja jälgida olukorda riigis ning teada, kuidas moodustub see õhkõrn ämblikuvõrk, mille keskel ajab grupeeringu juht oma kombitsaid üle terve võrgu laiali. Lisaks tuleb analüüsida, milline on just see kõige nõrgem ämblikuvõrgu ots, mida rebides on võimalik panna kogu võrk kokku kukkuma. Lihtsustatult tuleb tõdeda, et kriminaalpolitseiniku töö ei erine palju uudishimuliku lehelugeja eksirännakutest, mõlemad soovivad saada paremat ülevaadet ühiskonna hallimates varjundites luusijatest. Lihtsalt tööriistakast on erinev. Kui kriminaalpolitseinikku abistab tema otsingutel seadusandja eraldatud tööriistakast ühes jälitustoimingute teostamise võimekusega, siis lehelugeja peab va spunki otsima krimiuudiste rägastikust.

"Esimesed grupeeringud, mis Keskkriminaalpolitsei ja Riigiprokuratuuri teravdatud tähelepanu pälvisid, olid nn tšetšeenide grupeering, Tallinnas ja Rakveres tegutsev nn Kuzya kuritegelik ühendus ning Assar Pauluse juhitud nn eestlaste grupeering. Iga algus on raske. Kuid üks asi on omada teavet tegutsevate grupeeringute kohta. Sootuks teine lugu on koguda kohtuniku veenmiseks tarvilik tõendite pagas. Kohtulahinguteks vajaliku laskemoona kogumine oli pikk ja raske ettevõtmine. Kui seni oldi harjunud, et kriminaalmenetlused kestavad ehk mõned kuud ning ühe toimikuga tuleb toime kolm-neli uurijat, siis nüüd panid ühise eesmärgi nimel seljad kokku politseiüksused üle Eesti. Sihikindlus ja visadus viisid sihile. Kõigis kolmes kriminaalasjas leidsid uurijad ühel hetkel võrgustiku kõige nõrgema niidi, mida tõmmates kukkus kogu võrk, koos keskel oleva ämblikuga, kokku.

"2014. aasta kevadel pidasid Keskkriminaalpolitsei töötajad kinni Assar Pauluse koos oma kaaslastega. Aasta hiljem peeti kinni Haron Dikajev koos oma kaaslastega ning sama aasta sügisel jõudis järg ka Andrey Kuzyakinini. 2016. aasta alguseks oli Riigiprokuratuur esitanud süüdistused kuritegelike ühenduste moodustamises kokku neljakümnele mehele ja naisele."

Nikolai Tarankovi tapmine – ühe ajajärgi lõpp Eesti organiseeritud kuritegevuse ajaloos

"Aasta 2016 jääb Eesti allilma kirjutamata ajalukku veel teisegi märgilise sündmuse tõttu. 14.09.2016 leiti Läänemaal Lääne-Nigula vallas Saunja külas Supluse kinnistu kõrval Kirimäesaare tee lähedal päev varem sealsamas tapetud meesterahva laskehaavadega surnukeha. Surnukeha valduses olevate dokumentide ja surnukeha visuaalsel võrdlusel tuvastati, et selle meesterahva näol on tegemist Nikolai Tarankoviga. Sündmuskoha vaatluse käigus leiti ja võeti ära kuus padrunikesta 9 mm LUGER G.F.L. ning surnukeha kõrvalt leiti, nagu hiljem selgus, tapja poolt sinna unustatud nahkkinnas. Nikolai Tarankovi tapmisega sai läbi üks ajastu Eesti organiseeritud kuritegevuse ajaloos.

"Mõistetavalt tekitas tapmine meedias suurt furoori. Püstitati mitmeid hüpoteese, miks Tarankov tapeti ja kes seda tegi ning mis Eesti allilmas edasi toimuma hakkab. Eks samad küsimused keerlesid ka õiguskaitsjate peas. Selge oli aga see, et enam kui veerand sajandit oli Eesti organiseeritud kuritegevuses valitsenud väljakujunenud reeglistik ja struktuur, mille kõige keskel troonis Nikolai Tarankov. Kõik see oli päevaga pühitud. 13.09.2016 algas uus ajajärk. Eesti organiseeritud kuritegevuse ajalugu võibki dateerida tinglikult enne Kolja tapmist ja pärast Kolja tapmist.

"Ent lisaks sellele, et n-ö allilm oli peata ja näis otsivat uut mantlipärijat, püstitas meedia väga õige küsimuse – mida teevad kogu selle segaduse keskel õiguskaitseasutused ning kas Tarankovi tapmine jääb sarnaselt Kalev Kure tapmisega tosin aastat tagasi lahendamata. Nii Kärt Anvelt kui ka Jüri Pihl heitsid Keskkriminaalpolitseile kinda. Mõlemad toonitasid, et Tarankovi tapmise lahendamine on politsei proovikivi ja auasi. See näitab, kelle käes on tegelikult võim, nagu Pihl toona märkis. 

"Ja Keskkriminaalpolitsei näitas, kelle käes võim siis tegelikult on. Kümme päeva pärast Tarankovi tapmist pidas Keskkriminaalpolitsei Tallinnas kahtlustatavana kinni Juri Vorobei, kes oli just kodust väljunud ning suundus Lasnamäele Tarankovi matustele. Sinna ta aga mõistetavalt ei jõudnud.

"See oli üks esimesi kriminaalmenetlusi, kus tunnistajad soostusid avalikult kõnelema Nikolai Tarankovi rollist Eesti allilmas," kirjutavad Verte ja Leis. "Ka Juri Vorobei selgitas ise kohtuistungil põhjalikult, miks ta otsustas Tarankovi tappa. Nimelt oli Tarankov Vorobei sõnul tema isa lähedane sõber ning talle sisuliselt teise isa eest. Ühtlasi teadis Vorobei enda kinnitusel väga hästi, et Tarankovi näol on tegemist Eesti kuritegeliku allilma ühe liidriga. Vorobei kirjeldas istungil, kuidas ta sattus seoses ühe äritehinguga probleemi ette, milles palus Tarankovi abi, kuid viimane andis õiguse vastaspoolele ning vaidlus päädis sellega, et Tarankov nimetas Vorobeid tšortiks ning andis Vorobeile viimase kinnitusel mõista, et ei lase tal enam Eestis tegutseda. Lisaks oli Tarankov tagaselja Vorobeid viimase sõnul ähvardanud.

"Uurimise käigus ilmnes, et Vorobeil võis olla põhjust enda heakäigu pärast muretseda ka vahi all viibides. Ka tol hetkel veel vabaduses viibiv Kemerovo grupeeringu liider Slava Kemerovski andis kohtus uuritud telefonikõnes märku, et Kolja tapmine ei pruugi jääda karistuseta. 28. aprillil 2017 mõistis Pärnu Maakohus Vorobei Tarankovi tapmises süüdi ja mõistis talle kokku üheksa aasta kuue kuu pikkuse vangistuse." 

Eesti allilm otsib Tarankovile mantlipärijat

"Kui Assar Pauluse kriminaalasjas kinnitas Harju Maakohus aasta pärast Tarankovi tapmist prokuratuuriga sõlmitud kokkulepped ning mõistis Assar Pauluse süüdi kuritegeliku ühenduse juhtimises ja karistas teda seitsme aasta pikkuse vangistusega, siis Haron Dikajevi võimalik vabanemise kuupäev selgub alles mõne aja pärast. Harju Maakohus mõistis mullu augustis Haron Dikajevi samuti süüdi kuritegeliku ühenduse juhtimises, ent karistas teda kaheteistkümne aasta pikkuse vangistusega. Kui Paulus vabaneb juba järgmise aasta aprillis, siis Dikajevi vabanemine võib praegu veel jõustumata kohtuotsuse valguses osutuda tõeks alles 2027. aasta juuni lõpus. Seega tuleb nn aserite grupeeringu kriminaalasjas tunnistaja poolt nenditud päeva, mil Assar Paulus ja Haron Dikajev vanglamüüride vahelt välja astuvad, et hakata Tarankovile uut mantlipärijat valima, veel mõnda aega oodata.

"Eesti organiseeritud kuritegevus on seni „peata“," tõdevad Leis ja Verte. "Üks osa võimalikke mantlipärijaid oli süüdi mõistetud või vahistatud. Teine osa oli otsustanud Eestimaa tolmu oma jalgelt maha raputada. Kolmas osa pelgas rambivalgusesse sattumist. Kõigile sobiva kandidaadi leidmine osutus allilmale üllatavalt raskeks ülesandeks. Kui vanad allilmasõdade veteranid mõlgutasid mõtteid juba peatsest pensionipõlvest ning soovisid jääda eesootavat võimuvõitlust ohutus kauguses piidlema, siis leidus ka aktiivsem noorema põlvkonna kildkond, kes avastas enda põues marssalikepikese peituvat. Nii ilmusidki pärast Tarankovi tapmist mitme kuu vältel Eesti ajakirjandusväljaannetes tavatud suhtekorraldusliku alatooniga artiklid selle kohta, millistele kriteeriumidele peaks uus Eesti allilma liider vastama. Kulminatsioonina esitleti ajaleheveergudel üldsusele Tarankovi võimaliku mantlipärijana mõni aasta varem Äripäeva veergudel Bulgaarias investeerimiskelmusega seostatud Ahmed Ozdoevit, kes oli üheksakümnendatel jõudnud Eestis ka ühele majoneesitehasele „katust“ pakkuda ning lõpuks pidi selle tehase väevõimuga ülevõtmise eest siin vanglaleibagi maitsma.

"Rambivalgusesse sattumine võib teatud ringkondades karjääriredelil ronimisel saatuslikuks saada. Teatavasti esimesed heidetakse, tagumised tapetakse. Nii pälvis ka Ahmed Ozdoev peatselt Keskkriminaalpolitseilt ambitsioone pärssivat tähelepanu, mille tulemusena peeti ta 2018. aasta veebruaris kahtlustatavana kinni ühelt Venemaa endiselt pankurilt 3,5 miljoni dollari väljapressimises.

"Ent Ahmed Ozdoev ei jäänud ses segaduses viimaseks, kes kahtlustatavana Tallinnas Tööstuse tänaval asuva Keskkriminaalpolitsei uksest sisse pidi astuma. Kuu aega hiljem pidas Keskkriminaalpolitsei kinni vennad Martovoid koos oma kaaslastega ning 2018. aasta septembris esitas Riigiprokuratuur koos nendega kokku kaheksale mehele süüdistuse kuritegeliku ühenduse moodustamises. Sama aasta novembri keskel mõistis Harju Maakohus Sergei Martovoi ja Marko Süvaoja kokkuleppemenetluses süüdi kuritegelikku ühendusse kuulumises ja ühenduse liikmetena varastatud koobalti omandamises ning Marko Süvaoja täiendavalt ka kuritegeliku ühenduse huvides salaalkoholi käitlemises. Teiste süüdistuse osas jätkub kohtumenetlus vendade Martovoide ja „Loksa-Ediku“ kuritegelikku ühendusse kuuluvate meeste üle üldises korras.

"Ent Keskkriminaalpolitsei ei jäänud saavutatud loorberitele puhkama. 2019. aasta veebruaris pidas Keskkriminaalpolitsei kinni Gennadi Okunevi koos üheteistkümne kaaslasega, keda kõiki kahtlustati alates 2013. aastast kuritegeliku ühenduse moodustamises. Sama aasta augustis esitas Riigiprokuratuur neile ka vastavasisulise süüdistuse.

"Seega on praegu esitatud Harju Maakohtus süüdistus Assar Paulusele ja tema juhitud kuritegeliku ühenduse liikmetele, Haron Dikajevi juhitud nn tšetšeenide kuritegeliku ühenduse liikmetele, nn Andrey Kuzyakini kuritegeliku ühenduse liikmetele, nn Kemerovo kuritegeliku ühenduse liikmetele, vendade Martovoide ja Eduard Košljakovi kuritegelikule ühendusele, Amid Magerramovi juhitud nn aserite kuritegeliku ühenduse liikmetele ning Gennadi Okunevi kuritegeliku ühenduse liikmetele. Kokku on viimase viie aasta vältel saanud süüdistuse seitse kuritegeliku ühenduse liidrit, mitmed n-ö brigadiri staatuses olnud vahejuhid ning kokku 82 kuritegeliku ühenduse liiget. Ent veelgi enam, mitte lihtsalt ei ole esitatud süüdistused, vaid praegu oleme jõudnud ka seisu, kus Assar Paulus kannab koos oma kaaslastega seitsme aasta pikkust vanglakaristust, nn aserite kuritegeliku ühenduse liikmed mõisteti mullu detsembris kokkuleppemenetluses süüdi ja kannavad nelja kuni kümne aasta pikkusi vangistusi ning natukene enam kui pool aastat tagasi mõistis maakohus üldmenetluses Haron Dikajevile tosina aasta pikkuse vangistuse.

"Kuid vara on loorberitele puhkama jääda. Nagu Elmar Vaher toona märkis – Eestis tegutseb ligikaudu kakskümmend kuritegelikku ühendust, kellest kaheksa on väga ohtlikud. Seega Keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude talitusel tööd veel jagub. Seejuures, kui arvame, et Eesti grupeeringud piirduvad üksnes Eestis tegutsemisega, siis see on naiivne. Seda kinnitavad kas või juba eelkirjeldatud nii Kemerovo kui ka aserite kuritegeliku ühenduse menetlused, mis osutusid tulemuslikuks paljuski tänu rahvusvahelisele koostööle. Ning ega Vjatseslav Gulevich ega Amid Magerramov olnud esimesed, kes väljaspool Maarjamaad õnne leida lootsid, ja nad ei ole ka viimased."

Déjà-vu – ei ole miskit uut siin taeva all

Miski ei ole uus siin taeva all. Korduvad samad näod ja nimed, mis juba üheksakümnendatest keskkriminaalpolitseile tuttavaks saanud. Ka sündmuste faabulad on sarnased: arveteklaarimised, tellimusmõrvad, suuremahuline narkokaubandus. Võrrelduna üheksakümnendatega on muutunud eeskätt see, et Eesti organiseeritud kuritegevuse on üha rahvusvahelisem. 

Ka kaks aastat tagasi siinsamas Maarjamaal aset leidnud sündmuste jada meenutab kangesti üheksakümnendate krimirubriikides kajastatut. Tunamullu novembri alguses rööviti Viimsi kodust Vene oligarh, kes viibis siin, et kohalike partnerite abil Läti metallurgiatehase erastamisprojekti ette valmistada. Venemaalt saabunud kurjategijad hoidsid teda seejärel nädal aega ühes rendisaunas kinni, peksid ja nõudsid miljoni euro tasumist. Nädal hiljem Vene ärimees vabastati ning ta põgenes kohe Lätti, kus ta esitas Keskkriminaalpolitseile kuriteoavalduse, milles kirjeldas, kuidas temale tundmatud meesterahvad hoidsid teda temale tundmatus kohas nädal aega kinni. Keskkriminaalpolitsei harutas seda mõistatust enam kui pool aastat lahti, ent kui viimaks mosaiigipilt kokku pandi, siis pidi ka kogenud maffiaadvokaat Sven Sillar kohtusaali taga ajakirjanikele tõdema, et Keskkriminaalpolitsei oli kuriteo nii hästi ära tõendanud, et neil ei jäänud midagi muud üle kui prokuratuurilt kokkuleppemenetlust taotleda. Kohus mõistiski nii Venemaalt siia saabunud väljapressija Viktor Tiulikovi kui ka teda abistanud Mark Raul Laanela ja Siim Kossari kokkuleppemenetluses süüdi. Ent lisaks sellele mõisteti kannatanult vabadusevõtmisele kaasaaitamises süüdi ka aastakümneid õiguskaitsjate sõrmede vahelt välja lipsanud „suhtekorraldaja“ Meelis Lao, kes kohtuotsuse alusel peab veel mõnda aega tegema Viimsi pargis heakorratöid ega tohi kurjategijatega suhelda.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Tarankovi tapmisega, ent samal ajal ka Assar Pauluse, Haron Dikajevi, Andrey Kuzyakini, Vyacheslav Gulevichi, vendade Martovoide, Gennadi Okunevi, Amid Magerramovi ja nende kaaslaste kinnipidamise ning vahistamisega on taas üks ajajärk Eesti organiseeritud kuritegevuse kirjutamata ajaloos läbi saanud. Politseid ja prokuratuuri ootavad ees aga järgmised väljakutsed, mida kirjeldavad märksõnad „rahvusvaheline koostöö“, „valgekraeline kuritegevus“, „muutunud struktuuriga kuritegelikud ühendused“", tõdevad Verte ja Leis.