LÕPUTU SÕDA: kas aktipildid on ikka kunst või hoopis pornograafia

Anekdootlik lugu ajast, kui Tallinnas tegutses kunstiakadeemia eelkäijana riigi kunsttööstuskool räägib, kuis värskelt palgatud naisteenija näeb klassiruumis alasti meest, seepeale kerana trepist alla veereb ja hirmunult karjub: „Härra inspektor – üleval on hull klassis! On võtnud riided seljast ja käib sedasi klassis ringi – alasti kui purikas!“ Kunsttööstuskool avati 31. oktoobril 1914. Akte olid Eesti kunstnikud joonistanud aastakümneid varemgi, kuid lihtne rahvas ei võtnud siis ega võta vist ka praegu omaks, et alasti ihu võib kunst olla.

Paljud keeldusid seda uskumast juba siis, kui esimestena nähtud Köleri palja naisekehaga maalid nagu „Eva granaatõunaga“ või „Lorelei needmine munkade poolt“ said täiendust August Weizenbergi skulptuuride „Hämarik“ ja „Koit“ ning Amandus Adamsoni mõneti ilmselt tänapäevaste Tartu suudlevate tudengite inspireerijaks olnud „Koidu ja Hämarikuga“. Mis siis, et need näited on veel karged ja karsked. Mölluks ja kinnitusteks, et naisakt on ikkagi puhta pornograafia, läks hiljem. Sellest alates, kui Peterburi Stieglitzi koolis õppis XX sajandi vahetusel hoolega koguni 15 meie kunstnikku. Muu hulgas akte joonistama. Selleks palgati ka isiklikke modelle. Vahel suudeti mõni tüdruk ära rääkida lausa Peterburi tänaval. Siis ei pruukinud ka meelamad tunded kunstniku ja modelli vahel kõrvale jääda.