Henrik Kalmet veebietenduste andmisest: ühel hetkel on rahvas, järgmisel hetkel ei ole kedagi

“Tõsi, mingit energeetilist taju oli palju vähem. Etenduse sees oli see veel teatud mõttes olemas, aga kõige veidram olukord oli enne algust ja siis, kui asi oli vahetult ära lõppenud. Kui muidu astud saali, seal on inimesed ja omavaheline kontakt järjest kasvab, siis sellise etenduse puhul oli tunne, et stepsel seina, stepsel seinast välja – ühel hetkel järsku on rahvas ja järgmisel hetkel ei ole kedagi,” kirjeldab mees.  

Kalmet räägib, et kuigi ta nägi ja kuulis arvuti vahendusel, videokõnena, publikus olijaid, otsustasid mõned inimesed oma mikrofonid või ekraanid välja lülitada, mis oli nende õigus ja vaba valik. “Ma nägin inimesi täitsa hästi. Märkasin, kui mõni tegi süüa, vaatas etendust koos koeraga või laps käis ekraani eest läbi. Kogu aeg ma loomulikult ei jõudnud igasse aknasse sisse piiluda.”

Näitleja sõnul oli mõni vaataja teistest vokaalselt aktiivsem nii naeru kui kommentaaridega. “Teatud taju ja tunne publikust tekkis. Mul on tunne, et mida etendus edasi, seda rohkem tajusin meediumit ja selle võimalusi paremini. Ka publik harjus üha rohkem uute mängureeglite ja situatsiooniga.”

Etenduste ajal juhtus ka olukordi, kus oli kuulda inimeste omavahelist juttu. “Õnneks vedas, et kõik laused, mis ei olnud mulle või lavastusele suunatud, läksid konteksti. Mul tuleb meelde, kus rääkisin, et üheksa kuu pärast on palju sünde ja järsku ühest aknast kostus väikese lapse lalinat. Mõtlesin, et keegi võib-olla kodus arvab, et niimoodi teevadki etendust – pigistavad lapsi, et need vahepeal reageeriks,” muigab ta. “Ühel hetkel rääkisin, et “Üksinda kodus” asemel tuleb film “Perega karantiinis”, samal ajal oli kosta, kuidas üks ema rääkis: “Uku, tule siia! Uku! Uku!” Siis ütlesin, et näete, selline olukord ongi – kõik on kodus ja keegi ei lähe ära.”

Kas Henrik oleks valmis taas sellises vormis etendusega inimeste ette tulema?  “Vaat seda ma ei tea. Välja sai see ju hõigatud kui ühekordne aktsioon. Ma arvan, et sellisena sai asi ära proovitud ja kui midagi tahaks teha, peaks uue lavastuse välja mõtlema,” ütleb Kalmet. 

Kogu etenduse tulu annetati toidupangale. “See tundus meile hästi laiapõhjaline heategevus. On igasuguseid teisi organisatsioone, kellel on ka praegu väga raske ja keda peaks toetama. Toidupank tundus lihtsalt selline koht, kust võib kõige suurem hulk inimesi abi saada ühe baasväärtuse ja vajaduse rahuldamise kaudu,” arvab Henrik. 

Kokku koguti toidupangale 43 143 eurot, mis tuli näitlejale suure üllatusena. “Hoidsin meelega eemale vaheseisude ja kalkulatsioonide kontrollimisest, et mul ei tekiks mingisugust mõtet või ettekujutust summa suurusest,” ütleb Henrik, et muidu oleks võinud tekkida olukord, kus ta tahab teha head, kuid valmistab veel ka iseendale pettumuse. “Loodetavasti aitab see summa toidupanka ja sellest on kasu.”