Synne Valtri: ema on alati vaeva näinud, et minu unistusi täita

Vilja Tõnning (58), disainer

Synne sündis öösel kell 12 ja ämmaemand küsis, kas teeme lapse päeva võrra nooremaks või vanemaks, et kumma kuupäeva dokumentidesse paneme? Tegime nooremaks ja sünnipäevaks jäi 26. juuli 1982. 

Lapsepõlves oli mul lemmiknukk nimega Sünne, kellega ikka väga palju mängisin. Ma ei mäleta, kust ma selle nime võtsin, aga mu tütar sai oma nime selle armsa nuku järgi.

Esimesed kuud olid keerulised. Synnele oli raske hoidjat leida, sest ta nuttis – üheksa kuud järjest. Üheksakuuseks saades päevapealt ei mingit nuttu enam, vaid hea ja rahulik laps! 

Synne esimesed sõnad ja jutud tulid rohkem laulvalt. Ta võis olla 1,3-aastane, kui hakkas taguma pulkadega trummi või mõnda mänguasja – rütmis, mitte niisama! Võib-olla mängis rolli, et tütart oodates veetsin palju aega haiglavoodis ja kõhu peal mängis transistorraadio muusikat.

Juba kahe ja pooleselt võis Synne teha oma sõnadega laulu ükskõik millest, mida ta parajasti nägi – rongis kas või piletist või millestki, mida aknast nägi. Esimese kontserdi pidaski Synne maha Keila–Saue rongis. Ühel hetkel tõusis püsti ja hakkas käetugedest kinni hoides mööda rongi ringi käima, ise valjusti lauldes. Manitsesin, et rongis pole nii sobiv teha, aga sellistel puhkudel oli ta omas maailmas, ei näinud ega kuulnud midagi. Teistele reisijatele paistis laulev laps meeldivat, öeldi, et las ta laulab! 

Synne oli umbes kaheksane, kui läksime temaga Paldiski ujulasse. Pargis tõmbas ta end mu käest lahti ja ronis üle kettide Lenini büsti juurde. Jäi seal seisma valguse kätte, mida lasti prožektoritest ausamba peale ja ütles mulle: „Emme, tead, nii hea on olla, kui prožektorid näkku paistavad!“ Kutsusin ta sealt ära, aga lugu ei ununenud.

Nägin, et esinemine pakkus Synnele palju rõõmu. Et ka kasvatajad lasteaias ta lauluhäält väga kiitsid ja teda soololauljana kasutasid, hakkasin mina üha enam mõtlema, kuidas lapse annet edasi arendada. Tema esimeseks lauluõpetajaks sai Margarita Raun, kelle laulustuudio tegutseb tänini Vikerkaare lasteaias. Synnega hakkas Margarita aga tegema ka individuaalset tööd. Peagi tulid juba esinemised kodukandi võistlustel nagu „Keila laululaps“ ja „Harjumaa laululaps“. Nendelt võistlustelt ta minu mäletamist mööda alla kolmanda koha pole saanud. Algul oli tavaline 2.-3. koht ja lõpuks tulid juba esikohad.

Synne esinemised muutusid üha julgemaks. Järjest tulid osalemised telesaadetes „Laulumaias", „Laulukarussell“, „Kaks takti ette“. Lauluõpetaja Margarita armastas väga satse ja mumme, Synnele tuli teha palju uhkeid kleite.

Olin kindel, et Synne seob oma elu laulmisega, aga muidugi ei osanud ma ette näha sellist karjääri, nagu ta on teinud. Muretsema pole ma tema pärast palju pidanud, sest tean, et ta on tugev ja saab alati hakkama. Ainult tema pikkade öiste sõitude korral hakkan natuke närvitsema ja uurin, kas ta on ikka turvaliselt tagasi jõudnud.

Seda otsust, et Synne lõpetas ansambliga Patune Pool, toetasin ma väga. Eks tulebki edasi liikuda ja ta on oma uue bändi loomisega just kui õide puhkenud. Bändikaaslased on väga toredad ja hea on näha, kui suure pühendumisega ta seda kõike teeb.

Samuti on mul tore näha seda, et 15aastane tütretütar Sandriin on väga musikaalne. Ka temal tuli rütmitunnetus väga varakult ja temalgi on imeilus lauluhääl.

Synne Valtri (37), laulja ja laulukirjutaja

Ema on alati näinud vaeva selle nimel, et minu unistusi täita. Mäletan, kuidas sain 14. sünnipäevaks süntesaatori, mida olin juba kaua aega soovinud. Ärkasin hommikul selle peale, et muusika mängis – ema oli pilli tasakesi tuppa toonud ja tööle pannud. See oli imeline! Süntesaator pakub ju nii palju võimalusi ja just sellest kingitusest saigi alguse oma lugude komponeerimine. Kuulasin palju ka ise igasugust muusikat ja püüdsin järele mängida.

Sellega seoses meenub üks naljakas lugu. Tol ajal oli populaarne teleseriaal „Rosangélica“. Olin õppinud sarja tunnusmeloodia kuulmise järgi selgeks ja ükskord mängisin seda parajasti, kui kuulsin naabrit hüüdmas: „"Rosangélica“ hakkas!“ Tegelikult muidugi ei hakanud ja tagantjärele tundub naljakas, aga siis ehmatas üpriski ära. 

Sünnipäevadega seoses meenub veel üks armas traditsioon. Ema on mulle alati kinkinud sama arvu roose, kui vanaks ma parajasti saan. See komme kehtib meil edasi, ehkki ema naljatab, et nüüd läheb juba päris kulukaks. Ka oma tütre Sandriiniga on mul sama traditsioon. Seetõttu ongi roos mulle enamat kui lihtsalt ilus lill.

Emast rääkides tuleb mainida, et ta on väga loominguline ja mitmel alal andekas. Ta on musikaalne, olnud aastaid koorilaulja. Eks sealt olemegi mina ja mu tütar Sandriin pärinud soovi laulda ja ennast muusikaga siduda. 

Juba aastakümneid on ema disaininud nahktooteid. Praegu loob ta põhiliselt käekotte. Emal on väga kindel stiil – suurem osa tema kotte on musta värvi, on sädelust ja pidulikkust ja ilusaid kaunistusi. Osa kotte sobivad igapäevaseks kandmiseks. Ta ei võta kusagilt valmislõikeid, vaid kui tuleb idee, hakkab kavandit paberile panema.

Ema on ka suurepärane kokk, eriti paistab ta silma oma torditegemise oskusega. Ema tordid on uhked, puhtast vahukoorest ja muudest täiesti naturaalsetest koostisosadest. Ka pulmatorte on ta teinud ja nii pruutpaarilt kui ka külalistelt tublisti kiita saanud. 

Ema kõrvalt olen ka mina juba väga varakult õppinud armastama toiduvalmistamist ja hindama omatehtud toitu. Kui külalised tulevad, siis teeme mõlemad kõik pakutava ise – nii salati kui ka suupisted, nagu singirullid, rääkimata koogist või tordist.