ARVUSTUS | Henrik Kalmeti „Eriolukord ruudus“ jättis meid millegi erakordse ootele

Minu Instagrami jälgijatele reaalajas edastatud kaadris istun päevinäinud suvila diivanil kamina ees, jalas puude riita ladumisest saepurused spordiretuusid, mille peale on end mõnusalt kerra tõmmanud väike koer, ja taamal paistab uut ümbrust uudistav kass. 41 meeldimist kogunud idüll. Kassid, koerad ja isegi karjuvad beebid on lubatud! Laual olev kartulikrõpsukauss ning kaaslase õllepurk ega nendest erituvad aroomid ei sega aga ühtegi hingelist.

Zoomi-nimelises keskkonnas avaneb koheselt sissevaade kümnete või isegi sadade end vähemalt sama mugavalt sisseseadnud kaasmaalaste eludesse. Kaader traktoriroolis toimetavast mehest meenutab oma lihtsuses legendaarses Facebooki-grupis „Eestlaste kolmnurk“ toimuvaid otseülekandeid. Nunnumeetri täitumise eest hoolitseb aga veebikaamera ette üksi ukerdama jäetud prantsuse (?) buldog, kes jääb sinna pooletunnise stand-up’i lõpuni. Tunnen end veidi halvasti, sest inimesena, kes ei tihka isegi käputäiele töökaaslastele näidata, kuidas on enam kui kuu aega sotsiaalset isolatsiooni mõjunud igapäevasest sirgendamisest pääsenud juustele, jätan seegi kord videopildi sisse lülitamata.

Hea on, et liigne tagasihoidlikkus ei kammitse naist, kes pere eest peldikupotile pagenud Kait Kalli vaatepildi peale laseb kuuldavale esimese, ilmselt siirast äratundmisrõõmust kantud naerupahvaka. Ennastunustavalt lõkerdamas näeb ja kuuleb teda veel mitmel korral. Meie kõigi, eriti aga ihuüksi kaamera ees seisva Kalmeti kergenduseks – publikule ei jäetud näitamata ka kodustes oludes toimetavat võttemeeskonda. Komöödiaõhtule eelnenud intervjuudes rõhutas Kalmet, kui oluline on saalis niinimetatud naerukajaka olemasolu. Korras, kajakas oli lendu lastud!

Viimane võimendas ka nalju, mis muidu kutsusid esile vaid kerge muige – näiteks kas tähelepanekut, et nüüd on meil igaks elujuhtumiks oma dress, mis ongi tegelikult üksainus püksipaar, ei jaganud Kalmet juba „Ringvaates“? Oli ka valusalt tabavaid nalju – näiteks ettekujutus sellest, kuidas me tulevikus saame veel imestada, kas keegi tõesti ajas presidendi vastuvõtu tarvis habeme ära ja mis need tal veel jalas on – kas tõesti… kingad?! Eks naljade kõikuv tase ongi paratamatu, kõik lihtsalt ei kõnetagi kõiki ühtemoodi. Siiski – hea oli näha õnnelikke inimesi. Endalegi üllatuseks avastasin alles arvustuse kirjutamise ajal, et kuigi olin oodatud kultuurisündmusele teinud kõvasti promo ka oma sõprade seas, kellest mõni ostiski 10 või 25 eurot maksva pileti, siis muljete vahetamiseni pole me veel jõudnudki. Seega jõuab lugejateni siin võimalikult kallutamata arvamus.

Ootuspärasest sisust hoolimata said Kinoteater ja Henrik Kalmet hakkama millegi erakordsega, jättes meid ootele, kes ja kuidas veel saab kasutama tehniliselt järeleproovitud võimalust tuua virtuaalselt ühte kohta kokku tuhandeid inimesi, et pakkuda neile uutmoodi kultuurielamust. Oli au olla üks 4444 pileti ostnud katsejänesest. Muidugi, võimalusele, et kodudesse sunnitud loomeinimeste peades ei sünni mitte üksnes kulda, viitas ka Kalmet ise, kui tundis juba ette kaasa eriolukorra-aastal romaanivõistluste žüriidesse määratuile…

Paremat kindlustust soovimatu kriitika vastu kui piletitulu annetamine kriisist räsitud Toidupangale – mida kogunes muide 43 143 eurot – on aga raske välja mõelda. Kui ei meeldinudki, siis mida me teha saame: nõuda piletitasu veelgi vaesemate eest ära napsatud riisipakkide kujul tagasi või? – nagu Kalmet kohe alustuseks veel kohmetult publikult vastust ootamata päris.