Inimesed

Marilyn Jurman oli sõltuvuses suitsetamisest ja meestest: ühel hetkel ma ei tundnud ennast enam ära 

Toimetas Liisa Mugra, 19. aprill 2020 14:38
Marilyn JurmanFoto: Erki Pärnaku
"Räägin, kuidas ma 27aastaselt jätsin ma maha kaks sõltuvust – suitsetamise ja mehed. Või noh, pigem siis enda mustri täpselt samasugustesse, veidi katkistesse suhtesse kukkuda. Nagu ikka, selleks, et ma saaksin aru elu suuremast tähendusest, oli vaja mul põhjas ära käia," kirjutab Marilyn Jurman Facebookis. 

"Aasta on 2012. Suitsetades päevas kaks pakki sigarette, kakeldes igapäevaselt oma tollase mehega ja juues öösel üksinda igatsevalt köögiaknast välja vaadates rummi, veini ja muid alkohoolseid jooke, saabus ühel momendil õnneks siiski see tõdemus, et ma ei taha nii. Erinevatel inimestel on erinevad teed, aga minu teekond eeldas veidi mudas sompamist," tõdeb Jurman. 

Samal teemal

Marilyn lisab, et ta alati olnud sportlik ja pidanud lugu tervislikust toidust. Teinud palju trenni, käinud jooksmas, sõitnud rattaga. "Üleüldse võin ennast pidada väga positiivseks ja rõõmsameelseks inimeseks. Aga ühel hetkel ma ei tundnud ennast enam ära. Minu katsetused võtta uuesti ette hommikusi sörkimisi, lõppesid juba viie minuti pärast hingeldades ja kohalikust kohvikust endale suitsupakki ostes.

Kui päris aus olla, siis ma arvasin, et ma ei suuda sellest 22aastaselt ülikoolis külge jäänud sõltuvusest kunagi vabaneda. Algus oli tüüpiline – "Ah, ma teen vaid ühe suitsu päevas ja ega ma siis endale oma pakki ei osta." Kuid peagi oli kursavennalt pidevalt suitsu rottida nõme ja ostsin siiski oma paki ning varsti juba ei olnud hommikukohv päris sama, kui ei saanud samal ajal suitsu ette panna. Kahjuks aga avastasin ühel hetkel, et haaran suitsu järele iga kord, kui vaba hetk tekib, juba automaatselt, ja silm ka ei pilgu, kui eelmise sigaretiga järgmist süütan, kuna välgumihkel on koju jäänud. Kaks pakki päevas ära suitsetada ei olnud mingi probleem. Juba ammu ei olnud suitsetamine mingi romantiline mõlgutus luuletusi kirjutades, vaid iga kord, kui miski mind ärritas, pistsin suitsu jälle suhu. Hommikused köhamaratonid olid nii tavalised, et inimesed tundsid köha järgi ära, kui ma ruumi sisenesin."

"Kuid 27aastaselt pärast mu elu esimest joogatundi, kuhu mu sõbranna mind poolvägisi kohale vedas, muutus kõik totaalselt. Ma tulin joogaruumi uksest välja, panin endale loomulikult kohe suitsu ette ja korraga tundsin, et ma ei taha seda. Ma ei taha nii enam edasi elada. Ma ei taha olla suitsetaja, ma ei taha iga päev üksi köögis pooljoogisena nutta ja ma ei taha pidevalt mõelda, kas mu mees aeleb kusagil kellegi teisega ringi," avaldab naine.

"Muutus ei juhtunud kohe, samal päeval, aga ma sain aru, mis ma pean tegema. Iga joogatunniga sai see kõik mulle aina selgemaks ja mõne kuu möödudes oli vaja vaid ühte tõuget. Kolm aastat olin ma kõik need võimalused käest lasknud, kui ma oleksin võinud lihtsalt oma asjad võtta ja minna, aga ma ei julgenud. Ma mõtlesin, et kes see teine mind ikka tahab."

Jurman pihib, et tema enesehinnangust oli pärast mitut petetud naiseks olemise kogemust alles üsna hale vari. "Aga midagi muutus joogaga – jooga õpetab armastust – ka iseenda vastu. Ja sellest oli mul kõvasti puudu. Mul oli alati vaja, et keegi teine mind armastaks, et ma tunneksin, et ma olen midagi väärt. Ja mu tollane elukaaslane sai sellest väga hästi aru ning justkui meelega jättis mu armastusest ilma. Parim õppetund eluks. Ma olin sõltuvuses suitsetamisest ja meestest."

"Mis edasi juhtus, oli vägev. Oli üks pidu, üks teine naine ja ma olingi läinud. Mitte lihtsalt läinud, vaid läinud teise riiki. Ma mõtlesin, et kui ma nüüd siit suhtest kohe ei lahku, soovitatavalt nii kaugele kui võimalik, siis ma kardan, et ma ei suuda seda kunagi teha, ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd suitsetamist maha ei jäta, siis ma ei tee seda kunagi. Seega ma jätsin mõlemad sõltuvused korraga maha – suitsetamise ja mehed," avaldab Marilyn. 

"Tihti varem oli juhtunud nii, et kui ma olin vihastunud oma mehe peale, siis tundus parim kättemaks hakata tegelema suuremat sorti enesehävitamisega – suitsetada veel rohkem, pidutseda oksendamiseni ja suurest pohmellist hommikuti pizzat õgida. Ma ei tea, kas vanus oli selline või asi oli taas joogas, aga seekord ma tahtsin teha teisiti. Ükski mees (või naine või mis iganes) ei ole väärt seda, et iseennast õhku lasta. Vastupidi, parim karistus on tulla mudast välja pea püsti ja tugevamana kui iial varem. Las ta vaatab ja praeb selles, kui hästi sul läheb. Ja ma mõtlen päriselt hästi, mitte “Instagram/Facebook” hästi."

Marilyn räägib, et hakkas uuesti käima jooksmas ja jalgrattaga sõitmas, millest saigi uus meditatsioon. Naine ühinesin spordiklubiga ja peagi sai temast samas klubis joogatreener. "Ma muutsin täielikult oma toitumist ja loobusin karvaste ja suleliste söömisest. Panin randmele aktiivsusmonitori ja hoolitsesin selle eest, et vähemalt 10 000 sammu iga päev täis tuleks. Ja noh, jäädes ausaks, siis käisin ma siiski ka pidutsemas, aga üksi köögilaua taga rummikoola joomisele eelistasin nüüd sõpradega tantsimas käimist. Ühel hetkel avastasin, et ka minu igahommikused köhimised on ootamatult vähenenud ja siiani on see üks suurimaid motivaatoreid, miks mitte suitsetada."

"Ma ei ole kuri ega kurb ega pettunud. Vastupidi, armastan kõiki oma kunagisi armastusi ikka veel ja alati. Kõik peatükid on minu jaoks olnud olulised ka siis kui nende peategelased ei ole alati olnud “kangelased valgel hobusel”. Kõik need asjad mu elus on juhtunud selleks, et ma oleksin siin. Kui senised valikud enam ei teeni, siis iga hetk on võimalus valida teine teekond. Olles nüüd ise It’s Yoga Tallinn joogastuudio omanik, tahan ka sulle näidata, et sa saad oma elu muuta veel mõnusamaks, selgemaks ja armastavamaks."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee