Siiri Sisask: „Juba mullu septembris tekkis mul äkki täiesti selge teadmine, et tuleb mingi krahh. Krahh, mis puudutab mu elu, aga on veel palju suurem.“ (1)

Ennekõike laulja ja muusikuna tuntud Siiri Sisask on teinud kaasa ka mitmes filmis ja seriaalis, neist tuntuim on Leida Laiuse mängufilm „Naerata ometi“, kus ta mängis lastekodutüdrukut Siirit. Tegelikult ei ole talle lastekoduelu küll tuttav, kuid ta on õppinud internaatkoolis. Usutavasti just sealt on ta saanud kaasa iseseisva elu õppetunnid, milliseid maa- ja taluelu päevast päeva juurde õpetab. Siiri ütleb, et kuna ta on elanud maal metsade keskel juba seitseteist aastat ning olnud loodusega pidevas ühenduses, siis loodus pole mitte ainult talle tuttav, vaid et tema mina on tuttav ka loodusele. Ja tõepoolest, Siiris on midagi ürgset looduslapsele omast, isegi midagi šamanistlikku. Ta näeb looduses märke, mida teine ei pruugi märgata. „Ma naudin mõlemat – nii loodust kui loomist,“ ütleb ta ise. Ja teebki endale loodusest loomingu – näiteks puuriida püstitamisel.

Teeme seda intervjuud telefoni teel, sest ütlesid, et arvestades praegust olukorda, ei ole sa aldis silmast silma kohtuma.

Ma arvan, et selline vorm on tänast hetke arvestades vastastikune üksteisest lugupidamine.