VIDEOINTERVJUU | Linnar Priimägi: „Ärge tulge mul siin ütlema, et mina pean kodus istuma ja surema vanadusse!“ (4)

„Ela praegu!“ kutsub Linnar Priimägi (66) üles vestluse alguses. „Ärge elage olevikus, elage tulevikus!“ edastab vastuoluline mees eesti rahvale sõnumi intervjuu lõpus. „Kui ma tahan surra viirusesse, siis ma suren viirusesse, ma olen ise oma eluloo ainuautor!“ põrutab ta keset vestlust ja tunnistab veidi hiljem härdunult, et on armunud.

Linnar, sina oled üks vähestest Eesti inimestest, kes ei karda rääkida seda, mida mõtled. Kui palju see on sulle sekeldusi ja jama toonud? Sa töötad ülikoolis, pead olema noortele eeskujuks.

Ma olengi! Ma suhtlen ainult nende inimestega, kes mulle meeldivad. Teised ajavad mind närvi ja ma sõiman neil näo täis, kui nad tulevad midagi ütlema.

Kuidas olla julge? Kui on korterilaen, autoliising, lapsed toita – ütled mingi jaburuse ja sind lastakse ju töölt lahti! Kuidas sa ei karda?

Mul ei ole korterilaenu ega autoliisingut. Ma olen ka üliõpilastele öelnud: ärge kunagi võtke raha, mida te ei ole teeninud, sest te ei tea, kuidas te peate selle tagasi maksma. Töö eest küsige nii suur summa, kui saate – tehke kallist tööd –, aga ärge võtke sentigi, kui te ei ole tööd teinud. Minul on õnnestunud nii ära elada, et mul ei ole mingisuguseid võlgu.

Sinu töö on säilinud, sa oled saanud küll noomitusi…

See oli hoiatus! See on hoopis teine žanr. „Ma hoiatan teid, et kui te veel edasi nii käitute, siis ma lasen teid lahti.“ Sellise hoiatuse sain viimati Tallinna Ülikoolist, kus käin loenguid pidamas.