Tänu neerusiirdamisele uue elu saanud Dave Benton koroonaviirusest: see on tõsiselt hirmutav, sest ma olen riskigrupis (1)

"Pärast neerusiirdamist antakse immuunsuperssiooni ravimeid, seega on su immuunsüsteem alati veidi nõrgem kui teistel inimestel. Seega peame olema ettevaatlikud. Peame enda eest hoolitsema isegi ilma viiruseta. Koos viirusega on asi veelgi tõsisem," selgitas ta. 

Benton ei lahku kodust ega käi oma hoovist kaugemale. Vajalike toimetustega saavad hakkama tema pereliikmed. "Meil on peres väga hea arusaamine. Abikaasaga. Ma ei peagi kuhugi minema. Nemad teevad kõik vajaliku, käivad poes ja teevad muu vajaliku," rääkis ta.

Kui veel pool aastat tagasi sai Dave maksimaalselt kõndida 50 meetrit, on nüüdne olukord täiesti teine.

"Meil on isa ja mees majas tagasi. Õhtud on mõnusad ja perekondlikult toredad jälle. Kuigi antud olukorras, kus maailm on, võiks seda kurbust olla oluliselt rohkem, aga üks võit on võidetud," nentis Dave'i abikaasa Maris.

Ka tütre Sissi Nylia Benita sõnul on isa võrreldes eelnevaga täiesti teine. "See muutus on nii super, kasvõi see, et ma vaatan, et ta liigub majas ringi, teeb süüa, on võimeline õues jalutama. Kui ei oleks seda koroonat, siis ka poes, väljaskäigud. Ta elab, vanasti ei saa ma öelda, et ta elas, ta üritas ellu jääda iga päev," sõnas Sissi.

Bentoni sõnul algasid esimesed neerupuudulikkuse sümptomid pihta juba pärast Eurovisoni lõppu. “Arvan, et see juhtus paar nädalat pärast Eurovisioni võitu. Siis ma tõesti tundsin, et mul on mingi tõsine viirus kallal. Ja ma töötasin edasi. Ma mäletan, et oli nädalavahetus. Ma pidin Pärnus esinema. Ja tundsin, et… ma ei suuda lavale minna, ma ei suuda tõustagi,” rääkis ta “Pealtnägijas” möödunud aastal.

Dave toimetati raskes seisundis haiglasse, kus diagnoositi tugev neerupuudulikkus: keha ei suutnud enam vabaneda mürgistest jääkainetest. Alustati neeruasendusravi ehk dialüüsi. Mis tähendab, et patsiendi veri lastakse läbi aparaadi, mis verd mürkainetest vabastab. Arstid, rääkimata abikaasast, olid väga murelikud.

Ent 2018. aasta kevadel jõudis kätte hetk, kui neerud enam iseseisvalt oma rolli täita ei suutnud. Mees pidi hakkama kolm korda nädalas käima neli tundi järjest kestvas neeruasendusravis. Enesetunne muutus kohati väljakannatamatuks. 

“Ma ei sooviks midagi sellist isegi oma vaenlastele. Kui hommikul ärgates atakk sunnib sind oksendama, aga sul pole midagi oksendada, magu on tühi…” rääkis Benton.

“Me kunagi ei teadnud, millal see enesetunne võib väga halvaks minna, samas teine päev oli okei. Haigla vahet käimine oli selle aasta jooksul pidev ja mõned hetked olid hirmutavad ka, kus ei olnud päris kindel, kas kõik ikka läheb hästi,” lisas Maris.