TÕI PUBLIKUNI ÕHTUJUTUD: „Eks ma ole harjunud õhtuti käima teatris mängimas ja kui esinemine ning lavale astumine jääb füüsilisel kujul ära, siis hakkab see kehast välja pungituma koduses olukorras,“ naerab Hendrik Toompere, et „Dekameroni“ ettelugemisele tõukas teda lisaks koroonakriisile ka kihk esineda. Foto: Robin Roots
Teater
14. aprill 2020, 17:11

Sunniviisiline tööpaus andis näitlejale idee kaamera ja mikrofoni toel publikule raamatut ette lugeda ja lõpuks sai ideest alguse draamateatri „Õhtujuttude“ sari

Hendrik Toompere: sunniviisiliselt katkestatud töö tekitas minus mingisuguse coitus interruptus'e ja hakkasin rahvale "Dekameroni" ette lugema

Oli 19. märts, kui Eesti draamateatri näitleja ja lavastaja Hendrik Toompere end koduses eksiilis mikrofoni taha ja kaamera ette „Dekameroni“ avalugu esitama sättis. Too pajatas mustast surmast ehk katkust, mis tappis 1348. aastal kolm neljandikku Firenze elanikest. Tõuke „Dekameroni“ ettelugemiseks suhtlusportaalis Facebook sai Hendrik Wuhanist koroona eest Lapimaale pagenud hiinlase juhtumist: „Kui ma seda lühikest juppi uudistevoost lugesin, tekkis mul momentaalselt seos „Dekameroniga“. Kujutasin väga selgelt ette, kuidas inimene mõtles, et lahkub Wuhani katkupesast kuhugi sellisesse kohta, kus on puhas ja valge tühjus. Ning kujutage ette, et ta sõitiski kargesse õhku ja lumistele väljadele, lootes põgeneda katku eest. Kuid ta vaenekene ei teadnud, et katk oli temaga kaasas.“

Koroona eest ebaõnnestunult pagenud hiinlase traagika tuules lendas kuulajateni esimene katkuaja õhtujutt „Dekameroni“ tumeroheliste kaante vahelt. „Dekameroni“ ehk „kümnepäevaku“ kirja pannud Giovanni Boccaccio teoses varjub katku eest kümneks päevaks lossi seltskond, kes võtab kümne päeva jooksul ette lugude jutustamise. Soome rännanud hiinlase lugu paigutas end Hendriku jaoks täpselt samasse konteksti. 

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99