VIDEO | Kapo: idee- ja ressursipuuduses Venemaa on Eestis võtnud sihiks noorema põlvkonna (2)

2020 on kapo juubeliaasta. „Tähistame sadat aastat teenistuse loomisest, kuid fakt on see, et pool sellest ajast on meilt röövitud. Just selle asjaolu tõttu teame päris hästi, kelle poole ja mis suunas instinktiivselt ning valvsalt vaadata,“ nendib ameti peadirektor Arnold Sinisalu.

Läbi aastaraamatu vaatab kapo tänavu tagasi oma esimesele sajandile ning ikka ja jälle korduvad märksõnad nagu „Venemaa“, „Kreml“ ning idast tulnud raha ja propaganda. Mida uut tõi selle kõige vallas 2019. aasta?

Esiteks ühe ümmarguse juubeli – möödus 80 aastat Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest. Selle tähistamiseks toodi Moskvas esmakordselt välja venekeelne originaaldokument, millest maaliti pilt kui Vene diplomaatia suurimast võidust.

„Uued“ dokumendid on vanad KGB lood

„MRP-le pühendatud dokumendikogumikus kirjeldatakse Saksamaa ja NSV Liidu lepingut kui viimast väljapääsu olukorrast, kus Hitleri-vastast koalitsiooni ei sündinud. Raamatu eessõnas kirjutab (Venemaa Välispoliitiliste Uurimuste ja Initsiatiivide Instituudi peadirektor, infoagentuuri Rossija Segodnja peadirektori Dmitri Kisseljovi nõunik ja partei Ühtne Venemaa juhtkonna liige Veronika) Krašeninnikova, et „häbiväärse“ 1938. aasta vaikisid lääne eksperdid ja meediaväljaanded maha, kuid nüüd MRP aastapäeva eel on kõik „informatsioonilised kahurid“ suunatud Venemaa vastu. Väidetavalt püütakse teha NSV Liit vastutavaks II maailmasõja puhkemise eest ning panna võrdusmärk kommunismi ja fašismi vahele.

Venemaa uue ajaloopoliitika eesmärk on need „süüdistused“ ümber lükata. Näiteks öeldakse, et MRP oli Moskvale pealesunnitud samm ja andis vajalikku lisaaega tulevase agressiooni tõrjumiseks ning et Saksamaaga sõlmisid samasugused lepingud kõik peamised süüdistajad: Suurbritannia, Prantsusmaa, Taani, Läti, Leedu ja Eesti,“ seisab aastaraamatus.

Kõik, mis toimus teise maailmasõja päevil, oli Punaarmee sangarlikkus. Igasugune vastutegevus Nõukogude armeele oli kohalike natsimeelsete bandiitide ettevõtmine ja käis vastu „vabastatud“ rahvaste tegelikule tahtele.

Kapos nenditakse: „Venemaa arhiividest tuuakse taas välja nn natsiprotsesside toimikud 1960.–70. aastatest, et süüdistada eestlasi kollaboratsionismis ja inimsusvastastes kuritegudes. Neid materjale tituleeritakse Venemaa ja ka rahvusvahelises meedias kui „uusi arhiivileide“ ja „esmakordselt avalikustatud dokumente“. Enamikus on tegemist tuntud Nõukogude-aegsete KGB propagandalugudega, millest juba toona üllitati kümneid artikleid ja isegi raamatuid.“

Rahakraanid kinni ja pilk noortele

Kõik see on aga suure ja laia pintsliga maalimine – neid sõnumeid kasutab Venemaa oma üldises propagandas. Kuidas edeneb aga konkreetselt idanaabri Eesti-vastane mõjutustegevus?

Väidetavalt kehvasti, sest kuidagi ei taha juuri alla saada juba üle kümnendi levitatud jutt venekeelse elanikkonna massilisest diskrimineerimisest Baltikumis.

„Möödunud aastal valitses Kremli lõhestuspoliitikas ühteaegu nii idee- kui ka ressursipuudus. Mõjutustegevuse arvelt võtab Kreml ressurssi vähemaks väga pika hambaga, aga rahvusvaheliste sanktsioonide mõjul on ta selleks olnud sunnitud. Seda soovitakse korvata oma püsinarratiivide – eelkõige ajalookäsitluse – agressiivse elluviimisega. Saatkonna ja Kremli-meelsete entusiasm kulus paljuski Punaarmee 1944. a vallutusretkede meenutamisele üle Eesti. Seda nähakse ettevalmistusena 2020. a 9. mai suurejooneliseks tähistamiseks, millesse Venemaa võimuorganid üritavad agaralt kaasata nii Venemaa enda kui ka välisriikide noori.“

Just noored ollagi Vene võimude uus siht: idas on mõistetud, et oma huviorbiidis olevate riikide-ühiskondade lõhestamiseks ei ole enam otstarbekas nuumata rahadega vanemaid põlvkondi, vaid korraldada kõikvõimalikke noorsooüritusi, kuhu on sisse pikitud ideoloogilise kasvatuse elemente.

„Tähelepanelikult tasuks suhtuda Venemaa katsetesse edendada rahvusvahelist noorte koostööd, näiteks vabatahtliku tegevuse, keskkonnakaitse ja kliimahoiu sildi all. Nendes teemades nähakse võimalust noori positiivselt ühisesse Venemaa info- ja tegevusvälja tõmmata, et neid hiljem enda huvides ära kasutada, kasvõi Eesti-vastases propagandas,“ manitsetakse kapo aastaraamatus.

Lisaks üritab idanaaber senisest rohkem ära kasutada inimesi, kes on kunagi käinud Venemaal ülikoolis, aga naasnud nüüdseks Eestisse. Kapo selgitab käitumismustrit: „Näiliselt toimub kõik vilistlasorganisatsioonidesse sotsialiseerimise ettekäändel. Tegelik sügavam huvi on saada enam teavet inimeste taustast, kontaktidest ja praegustest tegevusaladest, kasutamaks neid ära oma poliitilistes, ärilistes ja julgeolekualastes huvides.“

Ning kolmandaks: kapo hinnangul tuleb ohtlikuks pidada Kremli poolt otsitavaid otsekontakte kohalike omavalitsustega, näiteks venekeelse hariduse edendamise sildi all, mis võivad töötada vastu Eesti lõimumiseesmärkidele.

Mitu süüdimõistvat otsust

Vene eriteenistuste Eestisse aetavate kombitsate illustreerimiseks toob kapo aastaraamat välja ka kolm 2019. aastal lahendi saanud kohtuasja, kus Eesti elanikud mõisteti Venemaa heaks töötamises süüdi.

Kõige kõmulisem neist oli endise kaitseväe ohvitseri Deniss Metsavase ja tema isa Pjotr Volini kaastöö Vene Kindralstaabi Luurepeavalitsusele ehk GRU-le. „Kindlasti oli see kohtuotsus märgilise tähendusega, kuna Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest alates ei olnud Eestis kaitseväe ohvitseri riigireetmise eest süüdi mõistetud,“ rõhutatakse julgeolekuasutuse aastaraamatus. Metsavasele määrati 15 ja pool aastat vangistust, tema isale kuus aastat trellide taga.

Samuti GRU heaks töötanud Sergei Kondrat sai karistusteks viis aastat vee ja leiva peal. Kõige valusam oli kaitsepolitseile aga nende endise ametniku Vladimir Kulikovi viieks aastaks kinni panemine.

„Olgugi et Kulikov ei tööta enam aastaid kaitsepolitseis, pidas Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) vajalikuks teda koostööle kallutada. Paneb muidugi nördima, et endine kaitsepolitseiameti teenistuja, olles vägagi teadlik Vene eriteenistuste ohust, allus värbamisele ja oli valmis koostööks. Õnneks ei kestnud see pikka aega,“ seisab aastaraamatus. „Kulikovi juhtum kinnitab tõsiasja, et riigitöölt aastaid eemal olemine ei vähenda Vene eriteenistuste huvi isiku vastu.“

Luurehuvi kaugemaltki

Kapo peab vajalikuks ära mainida, et Venemaa kõrval askeldavad Eesti suunal teisedki välismaa luureteenistused. Nii nagu mõni kuu tagasi märkis välisluureamet oma aastaraamatus aina kasvava julgeolekuohuna ära Hiina, peatub põgusalt teemal ka kapo.

„Arusaadavalt tunnevad Hiina luureteenistused huvi meie vastu seoses meie kuulumisega rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, kuid mitte ainult. Eesti geograafiline asukoht transiidiriigina ida ja lääne vahel ning samuti parajasti plaanimis- või arendusfaasis olevad taristuprojektid on Hiina jaoks samaväärselt huvitavad. Arvestades Hiina riigi poliitikat, kus kõik suuremahulised investeeringud, ka n-ö erainvesteeringud, on kommunistliku partei kooskõlastatud, tähendavad investeeringud Eestisse Hiina poliitilise huvi realiseerimist. Samuti muudab meid Hiina luurele 2020. aasta algusest alates olulisemaks kuulumine ÜRO Julgeolekunõukokku,“ nenditakse.

Huvi Eestis toimuva vastu tuntakse kaugemaltki: näiteks oli Tartu Ülikooli meilikontodele saadetud õngitsuskirjade taga suure tõenäosusega Iraani riiklik infokogumiskampaania.

„Hiina luureteenistused ei ole Venemaa kõrval ainsad, kes Eesti suunal tegutsevad. Paratamatult peame üleilmastuvas maailmas tulevikuski tegelema mitmesuguste luureohtudega, mis esmapilgul võivad meile tunduda kauged,“ seisab kapo aastaraamatus.