Tsirkusekloun Aita Vaher: minu nooruslikkuse saladus on väga hea mees

Spordiklubidki on selleks teinud sammud enda olemasolevate klientide ja ka jälgijate heaks ning andnud välja kuhjaga erinevaid kodustes tingimustes tehtavaid trenne, mida on võimalik rahulikult omas tempos järele proovida. Mitmekülgset treenimist on harrastanud aastaid ka Aita Vaher ja terve tema perekond ning jätkab seda täie hooga ka pandeemiahüsteeriast hoolimata. 

Aita Vaheri üks ametinimetusi on tsirkusekloun.

Aita ütleb siiski, et tegi oma pättused ära algkoolis ja praegu on ta hääletreener, kes annab kõnetehnikatunde lavakoolis ja Viljandi kultuurikolledžis. "See, et mind tänini tsirkuseklouniks kutsutakse, on tore."

Kui Aitale mainida, et ta näeb 56-aastase kohta kümmekond aastat noorem välja, tõrjub ta viisakalt selle komplimendi. Tema abikaasa on tsirkuseakrobaat, akrobaatika- ja joogaõpetaja Vello Vaher. „Ma arvan, et minu nooruslikkuse saladus seisneb selles, et esiteks mul on väga hea mees. Teiseks loomulikult minu enda tohutu energia,” ütleb Aita ise.

Loomulikult ka energia kustub, aga on alati kohti, kus ennast sellega laadida. Trennis käimine on Aita jaoks kindlasti üks selline tegevus.

„Mõtlen küll vahel, et kas ma ikka pean trenni tegema, aga siis tuletan endale meelde, milleks see trenn on ja mis tunne oli peale trenni käia saunas või vahel ujuda. Ujumist ma väga palju ei harrasta, aga saun on mulle hästi oluline,” räägib ta.

„Tunne peale trenni on korvamatu. Minu elus on olemas Vello, kes on täiesti hull ja teab täpselt, mis tunne on enne ja pärast trenni. Vello on suur akrobaat, võimleja ja tsirkuseartist. Ma ei ütleks, et ma temalt eeskuju võtan, aga see ongi just pluss. See on minu enda enesetunne, et ma teen seda just enda pärast, mitte kellegi teise pärast. Enda pärast ma ei hakka ka mingiks õudseks piitsaorgiks. Ma olen 56-aastane, miks ma peaksin?” ei mõista ta.

Keegi pole liiga vana!

Aita sõnul on trennis käimine hea ka sellepärast, et seal pole reeglina kellelgi telefone kaasas. „Trenni tehes sa keskendud sellele ühele asjale, keskendud oma lihastele. Kui oled juba aastaid käinud, saad aru, kuidas see aitab elada. Ma olen hääletreener ja see trennis käimine on minu jaoks lihtsalt nauding,” õhkab ta.

„Mina näiteks jooksja ei ole, kuigi nüüd ma pean küll ütlema, et tänu nendele aastatele, mis ma Revalis käinud olen, on see mõjunud ka võhmale väga hästi, sellele, kuidas ma suudan käia. Mulle meeldib palju jala käia ja 56-aastaselt on minu arvates sellist asja nautida tõeline luksus,” jätkab Aita, kelle lemmiktrenn on shaping.

„Minu meelest ei ole mitte keegi liiga vana. Mulle shaping meeldib, kuna seal käib palju keskealisi ja vanemaid. Minu meelest võiksid käia ka veel vanemad. Seal on erinevaid programme, ei pea üldse pingutama, valikuid jagub. Mina alustasin lihtsamast valikust. Vaatasin teisi „tädikesi“, et küll ma ka sinna ükskord jõuan. Nüüd enne klubi sulgemist võibolla vaatasid teised mind, et kuidas see naine neid asju nii kergelt tehtud saab,” naerab ta.

Kükitamine on väga kasulik.

Aita räägib, et 56-aastasele on eriti oluline kuidas ta on õppinud tajuma oma seljalihaseid. Tajuma seda, et tegelikult oskus toetab ka kõiki koduseid töid ja enam ei kummarda nii, nagu näiteks inimene, kes pole trenni teinud.

„See on geniaalne! Ütleme nii, et õige trenn võrdub geniaalsusega. Kui noorem olin tegin täiesti valesid liigutusi. Painutasin ette-taha, tõstsin raskuseid ja alati oli selg valus. Mul oli perioode, kus mul oli lastega tegutsedes selg ikka väga valus. Mul oli väga halb kõike pesta ja teha. See läks üle. Noorus aitab sellest üle saada. Aga vanemas eas on see eriti oluline, kuidas õpid oma selga tajuma,” ütleb Vaher.

„Ka seda, et kõhulihased toetavad seljalihaseid, mida teavad kõik, aga ka vastupidi. See ei tähenda, et sa pead saama six-pack’i. See pole ju ühegi vanema inimese eesmärk. Eesmärk on see, et kõhulihased toetaksid seljalihaseid. Jällegi geniaalsus, mis on õpetanud mind hoidma selga. Vahel tajun automaatselt, kui ma teen koduseid töid tehes õigeid liigutusi. Vahepeal teen seda meelega, siis see on ka nagu trenni asemel,” sõnab Aita.

„Ma ei saa üldse aru, miks on kükid rasked. Ei ole raske, kui sa teed trenni. Fakt on see, et kui sa teatud vanuses päris sügavale kükki lähed, siis loomulikult on sealt natuke raskem üles tõusta, sest geneetika teeb lihtsalt oma töö. Kui on tugevad sääre- ja reielihased, siis need tõsiselt aitavad. Paljud füsioterapeudid on öelnud, et kükitamine on väga kasulik. Püsti saad ikka nende lihaste abil. Muudmoodi ei saa. Aitavad muidugi ka mingid tehnikad. Mõni saab võib-olla joogatehnikaga hästi läbi ja tõuseb nagu lendav hollandlane püsti,” naerab ta.

Aita Vaherit on treening õpetanud oma lihaseid tajuma. Ta on sellest palju ka noortele rääkinud, on õpetanud ka vastupidavust ja hingamist.

„Joogas õpetatakse ka häid hingamistehnikaid, aga eks see ühele sobib ja teisele mitte. Mulle jooga ei sobi. Minul on trenn. Mul ei ole enam vaja nii hingata, et iga harjutusega hingan sisse-välja. Mina olen õppinud hingama vabalt. Ma pean kõnetehnika õpetajana oluliseks seda, et sa võid teha, mida tahad, aga hingamine on vaba. Näitlejatel ja kõnes on ka seda väga vaja,” teab ta.

”Praegu käin Lasnamäel, Katleri ja Tondiraba halli vahel ühel terviserajal jalutamas ja sörkimas. Jooksen ja sörgin vaheldumisi. Pärast kodus venitan, teen kükke või hoian planku. Vahel ei viitsi kõike teha, siis ainult kõnnin. Soojemate ilmadega oleme suvekodus Rannamõisas ja teeme maatööd, laseme kasemahlal joosta ja grillime,” räägib Aita oma tänastest treeningutest.

Kõik lapsed olümpiavõitjateks!

Terve Vaherite pere on sportlik, ka tütar on akrobaatikatipus tegutsenud. Kust see tulnud on? “Hea küsimus. Kui ma Velloga abiellusin, siis ta ütles, et tema tahab viite last ja nemad peavad kõik olümpiavõitjateks saama. See on juba vana jutt, aga alati, kui ta seda ütles, siis mina ütlesin selle peale, et tähtis ei ole võit. Tõenäoliselt Vello ka ei mõelnud seda, et nad saavad olümpiavõitjateks, vaid tegelikult on see üks väga suur siht, mille nimel hakata üldse treenima, teha oma kehale head. Mitte treenima palju, vaid oma keha jaoks. Seda on maast ja madalast lastele tõesti palju sisendatud,” lausub Aita.

„Tänu trennile saan aru, miks minu pere on treeninud, miks nad on seda jätkanud. Vellost me üldse ei räägi, aga nad ju kõik tajuvad seda, mida teha jaksavad. Kui inimene tajub oma jõudu ja piire, siis ta ju teab, mida ta võib ette võtta ja mida teha. Kui tal seda tunnet ei ole ja mõtleb, et mis see lihastetreening annab, siis tegelikult on tema elukvaliteet palju halvem,” räägib Aita.

Viis last said Vaherid küll. Viimane sai mõned aastad tagasi täiskasvanuks. Pisik füüsiliselt millegagi tegeleda on kõigil sees. Lauatennis on ka ju füüsiline tegevus.

„Lapsed on küll öelnud, et nad tahaksid minu vanuses samasugused välja näha, järelikult siis ikka oli põhjust nii öelda. Kui juba 56-aastane oled, siis organismis toimuvad teatud muudatused ja nii triksis-traksis ei saa olla. Kuigi saab, aga siis olengi mõelnud, et kas see on minu eesmärk. Praegu ei ole. Triksis-traksis on minu enesetunne,” teatab Aita. „Mõni ehk vaatab, et ma olen nii sale naine, aga tegelikult on mul ka omad vead, omad asjad, kurvid, väiksed rõngakesed, aga minu meelest ei olegi see kõige tähtsam. Tähtsam on sinu rõngaste tunne. Tegelikult tulebki armastada neid rõngaid selliselt, nagu need on.”