„Vive Tolli oli helde enda töid kinkima, kuigi teadis oma hinda.“

 „Vive Tolliga sain tuttavaks juba siis, kui ma teda ennast veel ei tundnud ning mõistagi toimus see tutvus tema illustreeritute lasteraamatute „Rongisõit“, „Pille-Riini lood“, „Karu-aabits“ ja „Mary Poppins“ kaudu,“ meenutab oma esimest kokkupuudet kolmapäeval 91 aasta vanuses igavikuteele lahkunud graafik Vive Tolliga kunstiakadeemia graafika õppetooli juhataja ja kunstnik Liina Siib.

„Need raamatud koos piltidega on avaldanud mulle tohutut mõju,“ tunnistab Liina Siib. „Vive Tolli puhul ongi minu meelest hästi oluline, et tema mõju meie kultuuriväljal on väga lai, sügav ja suur. Samas pole see mõju kuidagi jõuline, reljeefne ja plakatlik,“ ütleb kunstnik, kelle esimesed Vive Tolliga silmast silma kohtumised jäävad aastasse 1985. „Olin siis juba kunstiakadeemia teisel kursusel ja Vive hakkas meile õpetama kompositsiooni. Ta oli väga teistmoodi õppejõud, sest korraga seisis meie ees kunstnik, kes lähtus õpetuses oma praktikast ja maailmanägemisest. See oli väga stimuleeriv, innustav ja julgustav. Vähemalt minu jaoks, sest sain aru, et Vive nägi minu töödes midagi, mida ma ise ega ka teised osanud näha. Kuidagi väga delikaatsel ja rahulikul moel viis ta mind justkui tööst töösse edasi, samas julgustades ja lisades uusi mõtteid ja väljendusviise. Samas mulle meeldis ka see, et ta ei nõudnud kunagi lõpuni viimistletud kavandeid. Piisas kompositsiooniskeemidest väikestel paberitel. Ta oli veendunud, et töö, kui selle autor on piisavalt pühendunud, hakkab ennast ise edasi arendama. Ja ta julgustas hästi süvenema materjali.“

Siinkohal meenub Liina Siibile aasta 1987. „Oli veel sügav nõukogude aeg ja teemaks oli 1917, sest tuli tähistada Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva. Kuna ma olin selleks ajaks valinud juba graafika eriala, siis otsustasin oma töö lahendada kolmel lehel, millel käsitlesin Ameerikat, I maailmasõda ja Veenemaad.“