“Laulan saksofoni, flööti, trompetit, trummi, bassi.”

“See määratlus meeldis mulle, ehkki see kõlab nagu ma polekski kunstnik.” Jõulujazzi raames Eestis kontserte andev häälevirtuoos Schiefel suudab järele aimata nii Michael Jacksonit, J.S.Bachi kui ka erinevate pillide saatehääli.

“Väga igavat “trr!trr!”. Tahaksin palju põnevaid helisid! Kord olin tuuril ühe bulgaarlasega, kelle mobiilil oli tohutult huvitavaid helinaid. Aga minu Nokiasse ei saa neid programmeerida, nagu selgus. Kahju, aga ma ei hakka sellepärast ka endale uut telefoni ostma.

Eestis kuulen pidevalt ümberringi helinaid - tundub, et kõigil on siin mobiilid. Saksamaal nii ei ole. Teil on siin üks tõeline mobiilimaa.”

“Ei tea, see lihtsalt juhtus nii. Algul laulsin tavaliselt, nagu kõik teisedki. Siiski, juba lapsena meeldis mulle lauljaid aimata, varsti tegin järele ka pillide helisid. Ajapikku hakkasid mind igasugused helid huvitama. Suurim inspiratsiooniallikas on nüüd argipäevahelid, mis meid ümbritsevad. Kaubamajas jalutades kuulen ühte sorti muusikat ja helisid, taksos autoraadios teist. Tänaval kuulan tänavamuusikuid. “

“Pole mõelnud, sest minu eesmärk pole võimalikult palju pille järele aimata. Laulda suudan saksofoni, trompetit, kitarri, klaverit, flööte, löökpille. Hääleulatus on mul umbes kolm oktavit.

Selle peale pole ka mõelnud, milliseid pille poleks võimalik järele teha, nii et nad äratuntavad poleks. Kõiki pole lihtsalt veel proovinud.”

“Ei! Seda ma ei suuda. Olen neid keeli liiga vähe kuulnud, reisil olles vaid paar korda tänavatel jalutades.”

“Vahel tuleb hirm peale küll, aga asjal on kaks poolt. Ühest küljest hirmutab see, et kõik võib viltu minna, teisest küljest on lava ju ainult sinu päralt ja sa võid teha, mida tahad. See on see hind, mida sa vabaduse eest maksad, et kogu vastutus on sinu peal. Aga see on ka väga ilus.

Vahel on üht-teist ka juhtunud. Masinatest, mida sõus kasutan, võib planeerimatu müraheli tulla, mingi “Mrröööp!”. Või jääb kõik täiesti vaikseks, ühtegi heli ei tule. Selliseid asju juhtub õnneks harva. Kõige halvemal juhul, kui masinat parandada ei saa, laulaksin ma lihtsalt midagi edasi.”

“Minu sõu on väga suures osas improvisatsioonidele üles ehitatud. Kui ma lavale lähen, vaatan alati, milline on publik ja meeleolu. Vahel on publik väga skeptiline, siis tavaliselt alustan lauludest, mida on lihtsam mõista, näiteks poplugude kaveritest. Teinekord on publikuks kunstiinimesed ja meeleolu on “avangardiline”, siis teen n.-ö. progressiivsemaid asju - mürale orienteeritud muusikat. Lastele püüan teha midagi lihtsamat.”

“Ei tea, mul pole soovi kellegi konkreetse staariga midagi koos teha, asjad jooksevad ikka sedapidi, et sa õpid kõigepealt kedagi tundma ja siis tahad temaga koos muusikat teha.

Teen praegu David Friedmaniga ise proove. Me ei tea veel, mis sellest tuleb, aga eks näis. Ja ma ei tee ju ainult soolosõusid. Löön kaasa väga paljudes projektides, samuti jätkan esinemist oma vanas džässkvintetis Jazz Indeed.”

“Nüüd jääb rohkem aega. Vahepeal oli nii palju tööd, et isiklik elu jäi tagaplaanile. Tööd tuli aina juurde ja juurde ning mingil ajahetkel otsustasin, et upun ning lõpetasin töö muusikakoolis. Enam ei tee workshop’e ka. Ära tuleb öelda enne kokkulepet, mitte siis, kui oled oma ülesannetesse uppunud ning oled midagi juba kokku leppinud!”

“Rohkem käin ikka džässikontsertidel, aga mulle meeldivad ka šansoonid ja kabareemuusika. Berliinis armastatakse üldse sellist sorti muusikat ja on palju artiste, kes neis žanreis on läbi löönud ja väga tuntuks saanud.”

Michael Schiefel on mees, kes suudab üksinda laval olles ainult oma hääle abil pika kontserdi jooksul publikut köita. Ta aimab järele tuntud muusikuid ja esitab lugusid, mille pillipartiid ta kõik ise ette laulab, enamiku oma seade järgi. Näiteks oma esimesel plaadil on ta sisse laulund J. S. Bachi Prelüüdi nr. 3, mille hääled fuugalaadselt põimuvad üle mitme oktavi.

Oma sõudel pole ta laval siiski päris üksi: teda aitab tehnika - loop’i- ja kajamasinad ning harmoniseerijad - mis teevad võimalikuks ühe inimese mitmehäälse esinemise: vastavalt toetavad Schiefeli laulu harmoonia, bassikäikude või rütmiga (kõik loomulikult tema enda poolt sisse lauldud).

Oma ühemehesõul esitab Schiefel muusikat popist avangardini ja džässist klassikani. Selliste sooloprojektidega alustas ta 1997. aastal, pärast džässlaulu õpingute (1991-1996) lõpetamist Berliini Kunstiülikoolis, kus ta teiste hulgas võttis tunde ka tuntud helilooja ning vibrafoni- ja marimbamängija David Friedmani käe all.

Michael Schiefel on sündinud 1970. aastal Münsteris. Praegu elab ta Berliinis, kus tegutseb mitmetes džässansamblites. 1997 ilmus tema esimene soolo CD “Invisible Loop”, praegu on tal koos materjal teise CD “I Don’t Belong” tarvis.

Eestis annab ta seitse kontserti, kaks neist koolides (Inglise kolledžis ja Õismäe humanitaargümnaasiumis).