Vive Tolli (Pajusoo) sündis 28. juulil 1928. aastal Tallinnas. Tema emapoolne suguvõsa (Kuusik) oli pärit Muhu saarelt ja saarte eluga jäi kunstnik seotuks ka oma loomingus. Koolitee algas Tallinnas Süda tänava kvartalis asunud Allika algkoolis, 1947. aastal lõpetas ta Tallinna 3. keskkooli (praegu Tallinna Lilleküla gümnaasium).
Seejärel astus ta Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti õppima keraamikat, kuid kirgliku joonistajana soovis üle minna graafika erialale. Vive Tolli lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi 1953. aastal graafikuna, diplomitööks oli Alo Hoidre juhendamisel loodud 6-leheline ofordisari “Kalapüük Kihnu saarel”. 1952. aastal abiellus ta skulptor Lembit Tolliga (1927‒2013).
Aastatel 1953–1982 oli Vive Tolli vabakunstnik, seejärel töötas ERKI õppejõuna ‒ dotsendi ja professorina, hiljem oli emeriitprofessor. V. Tolli oli 1991. aastast alates Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond nõukogu liige ja kauaaegne kunstiekspert, toetades sealtkaudu eesti kunstnikke. 2008. aastal anti talle Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind.
Aastal 1965 sai Vive Tolli Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks, aastal 1978 Eesti NSV rahvakunstnikuks. Ta oli aastast 1957 Kunstnike Liidu liige ja aastast 1972 Soome Kalevala seltsi auliige. 1978. aastal pälvis Vive Tolli Kristjan Raua nimelise kunstipreemia ja 1998. aastal Wiiralti kunstiauhinna. Teda on tunnustatud ka arvukate auhindadega rahvusvahelistel näitustel. 2001. aastal anti Vive Tollile Valgetähe III klassi teenetemärk.
Ligi kuus aastakümmet hõlmanud loomingus jäi kunstnik truuks vabagraafikale, ent on loonud ka raamatuillustratsioone ja eksliibriseid. Vive Tolli lemmiktehnikaks kujunes söövitus, tehnika, milles mängib kaasa juhus, kuid meister kavaldab alati juhuse üle. Heaks partneriks oli talle aastaid Eesti Graafikakoda.
Inimesena oli Vive Tolli soe, avameelne, laia silmaringiga, delikaatne ja need omadused kristalliseerusid tema loomingus, mis on nüüd lõpetatud, saanud osaks eesti kultuuripärandist, kirjutab Eesti kunstnike liit oma järelhüüdes. Ta oskas oma kunstiga luua järjepidevust, sageli anda teostele esteetiliste väärtuste kõrval ajaloolise mõõtme.
Samuti hindas Vive Tolli inimesi enda ümber, nii oma eelkäijaid ja sugulasi kui ka ümbritsevaid kaasaegseid inimesi. See oli põhjus, miks Tollide kodu kujunes pikkadeks aastateks kultuuriinimeste kohtumispaigaks ja Vive Tollit meenutavad tänutundega paljud tema õpilased. Ka need, kes kunstnikuga vähe kokku puutusid, mäletavad Vive Tolli emalikult hoolitsevat, professionaalselt nõudlikku, respekteerivat ja lahket jagaja iseloomu. Eesti kultuuriavalikkus leinab väljapaistvat ja väärikat inimest, armastatud kunstnikku.
Vive Tolli ärasaatmine toimub pärast eriolukorra möödumist.
Kommentaarid