Jooksja Roman Fosti Keenias: lapsed on mind kividega loopinud. Vanemad kodus räägivad, et valged inimesed tõid koroonaviiruse

Videooperaator Alari Teede on praegu Tais Koh Samui saarel. Ta pidi seal veetma mõned nädalad, kuid siis kehtestati Eestis eriolukord ja mees otsustas Tais olla kuni asi laheneb. Viirus jõudis aga Taisse ja kuningriik pandi päevadega sisuliselt lukku. „Praegu on päris kõhe tunne, ma väga loodan, et tulevad vahelennud. Maikuuks tahaks hiljemalt Eestisse jõuda. Kui ei ole võimalik, siis juunini kannataks veel ära, aga kauemaks ei tahaks küll jääda.“ Ajal, mil Alari Tais oli, diagnoositi ühel Phuketis oleval eestlasel koroonaviirus. „Siin on nagu Eestis, et välismaalasi enam vastu ei võeta. Ka siin on riigi prioriteet enda kodanikud, välismaalased on teisejärgulised. Kui läheb jamaks, haiglad on pungil, olen mina esimene, kes haigla ukse taha jääb,“ tõdeb Alari „Pealtnägijas“.

36aastane Merle on praegu lõksus Indias New Delhis. „Tänaval liiguvad üksikud kärud, kes veavad inimestele toitu, täielik vaikus on,“ räägib Merle. Suurbritannias restorani pidav Eesti-India pere läks puhkusele 5. märtsil ja veetis nädala Goas, kuid nende kojulend New Delhist tühistati. Pealinn on eraldatud tsoonideks, mida valvavad relvastatud politseinikud. „Politsei tahtis meie maja ette lüüa punast silti, mis hoiataks teisi tänaval liikujaid meie maja eest, et seal võivad viibida nakatunud inimesed. Tahtsid käele templeid lüüa, et juhul, kui me kodust välja hiilime, siis poemüüjad näevad, et on templid, et inimesed on ohtlikud. Õnneks on meie teine naabrimees suur politseiohvitser ja tema rääkis meid sellest välja,“ kirjeldab Merje.

Tasmaanias elav Katri räägib, et Eaglehawk Neckis on kehtestatud reeglid, mis inimestes kohati segadust tekitavad. „Kohvikutes ja restoranides ei või käia, aga juuksuris võib olla 30 minutit. Pargis ei või olla, pargipingil ei või istuda, aga samas riidepoed on lahti.“ Kolumbias Cartagenas elav Miret aga on rahul, et riik on ta sisuliselt luku taha pannud. Naine imestab, miks Eestis ja mujal arenenud riikides sellega venitati. „Välja tohin minna ainult kindlatel päevadel – see sõltub minu ID-kaardi viimasest numbrist – ja väljas tohin viibida kella neljast hommikul neljani õhtul.“ Minna võib poodi, koeraga jalutama, apteeki, arsti vastuvõtule. „Kui tuli info, et on karantiin ja luba koeraga käia, hakkasid internetis liikuma naljad, et tänavakoerad ruttu adopteeritakse ja nendega hakatakse tänaval ringi kõndima, et kutsad saavad vähemalt selleks ajaks kodu.“

Keenias Itenis treeniv Roman Fosti räägib, et kohalikud kardavad viirust nagu tuld ja kui seal kehtestataks liikumiskeeld, tähendaks see, et inimesed ei saaks omale enam söögiraha teenida ja tekiks sotsiaalne kriis. „Inimesed on öelnud, et pigem suren ma koroonahaigusesse kui nälga,“ sõnab Fosti. Ehkki Itan pole kuigi arenenud piirkond, on seal iga turu ja poeukse juurde ilmunud kausid vee ja seebiga ning tuleb hoida distantsi. Fosti sattus teiste jooksjatega treenides ebapiisava distantsi pidamise pärast lausa arestimajja! „Inimesed jälgivad uudiseid ja on ülejäänud maailma olukorraga kursis, mistõttu pelgavad kohati ka välismaalasi. Meist minnakse vahepeal ka ringiga mööda, tänagi öeldi mulle mitmel korral „mister corona“,“ paljastab Fosti „Pealtnägijale“. „Paljud, kui mööda lähevad, hoiavad kätt suu ja nina ees, ühe korra lapsed isegi viskasid kividega. Eks vanemad on kodus rääkinud, et valged inimesed tõid meile koroonaviiruse.“ Roman tunnistab, et tunneb ohtu. „Kui lockdown tuleb, on valged inimesed esimesed, keda siin röövima võidakse hakatakse. Teatakse, et valgel inimesel on raha ja kus nad elavad.“

Hiinas Hangzhou linnas, mis asub Hubei provintsist, kus koroonapandeemia alguse sai, 700 kilomeetri kaugusel, töötab Miko Raud, kes ütleb, et pärast kolmekuulist seisakut hakkab elu tasapisi rööbastesse naasma. „Väiksemad tänavapealsed kauplused on nüüd uksed lahti teinud, silma järgi umbes viiendik väiksematest kohvikutest ja kauplusteks läks pankrotti.“ Hiina valitsus kehtestas karantiiniks üsna jõhkrad meetmed – pered pandi jõuga isolatsiooni ja majauksi keevitati kinni. Miko sõnul ei ole demokraatlikes lääneriikides sellised meetmed mõeldavad. Hiinlased on aga valitsuse kontrolliga harjunud. „Ma arvan, et kui Hiinas suhteliselt kiiresti piir peale pandi, ei tähenda, et see ülejäänud riikides sama kiirelt või ladusalt läheks,“ sõnab mees.