Mart Soidro, Marju Lauristin, Tiit Pruuli.Foto: Toomas Huik
Inimesed
7. aprill 2020, 00:01

PALJU ÕNNE, MARJU LAURISTIN! Kuidas me Tiit Pruuliga Marjustini eksamineerisime

Möödas on ajad, kus Bullerby 80aastane pime vanaisa ületas uudisväärtuse ja pääses ajalehte paljuski seetõttu, et ta oli elanud nii vanaks. See, et ta kiiktoolis õõtsus, köhakomme lutsutas ja aeg-ajalt teravmeelitses „Oh-oh-hoo, jaa-jah!“, oli muidugi boonuseks.

Möödas on ajad, kus Bullerby 80aastane pime vanaisa ületas uudisväärtuse ja pääses ajalehte paljuski seetõttu, et ta oli elanud nii vanaks. See, et ta kiiktoolis õõtsus, köhakomme lutsutas ja aeg-ajalt teravmeelitses „Oh-oh-hoo, jaa-jah!“, oli muidugi boonuseks.

See võrdlus täna sama vanaks saava Suure Õpetajaga on muidugi kohatu – Marju ei saa kunagi vanaks. Täheldasin seda juba tema 60. ja 70. sünnipäeval ja kinnitan ka täna. Tegelikult kipub olukord minema äraspidiseks – tuleb hoopis endaga kõvasti tööd teha, et Marju 100 aasta juubelil heas vormis olla.

Kolm aastat tagasi tekkis mul idee vahetada Marjuga rollid ja hoopis teda eksamineerida. Kutsusin appi sõber Tiit Pruuli, kes suure tõenäosusega on Marju üks lemmikõpilasi. Ja mina olen tema lemmik murelaps, mida kinnitab pühendus raamatus „Marjustini sajand“. See on pikem jutt, miks just mina. Jumala päike läheb enne looja, kui me selle vallatuste registriga valmis saame.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99