PALJU ÕNNE, MARJU LAURISTIN! „Punane“ Lauristin ja punased ajakirjanikukutsikad – mõni nali või? (1)

Lauristiniga kohtusin aastal 1979. Ma vaatan üllatunult tagasi oma Tartu ülikooliõpingute ajale selles mõttes, et meie õppejõudude hulgas oli ainult üks inimene, kes oli elanud ja ka töötanud vabas Eestis. Ei, see ei olnud Marju Lauristin, tema sünniaasta selleks võimalust ei andnud. Juhan Peegel oli see, kes jõudis vabas Eestis ka töötada, olles Kuressaares noor lehemees. 

Ja rohkem ei suhelnud ma Tartus mitte kellegagi, kel olnuks õnn vabal kodumaal elada ja töötada.

Marjut puudutab see aga sedavõrd, kuivõrd ta tõi meie vaimumaailma vaba Lääne mõtet. Miks just Marju? Lihtsal põhjusel. Ühena vähestest žurnalistika õppejõududest valdas ta ka tegelikult aktiivset inglise keelt, olles lõpetanud Tallinna 7. keskkooli. Kujutate ette, lõviosa nõukaaegsete õppejõudude inglise keel oli paras joke ja abitu pusimine.