Meeletu veretöö Tallinnas: tapja põgenes pärast kindrali mõrvamist ja kadus igaveseks

ArtiklidTänavad olid juba lumeta, päeval näitas termomeeter kergeid plusse. Õhtune külm polnud veel kätte jõudnud, kui kindral Johan Unt asutas 3. aprillil 1930 veerand üheksa paiku Vene tänavalt kodu poole Kreutzwaldi tänavale kõndima. Kindral ei sallinud autosõitu, läks kesklinnast alati jala. Kõndis tolgi päeval kiirel sammul piki Narva maanteed, kuni Kreutzwaldi tänavale keerates kuulis enda taga kellegi samme. Kindral oli „sabadega“ harjunud. Ei pööranud peadki. Vaatas otse enda ette ka siis, kui üle tänava kodumaja poole astus ja selja taga raksatas revolvrilask. Märkas veel enne teadvuse kadumist, kuidas laskja jooksusammud kadusid politseiaia poole.    

„Haavatud kindrali seisukord väga tõsine,“ kirjutasid ajalehed laupäeval, 5. aprillil ja kinnitasid üksmeelselt, et ta langes kommunistist terroristi ohvriks. Padrunikesta ei leitud. Mõrvarelvaks võis järelikult olla nagaan.

„Laskmine sündis kindrali elukoha juures, postipeavalitsuse maja (hiljem sideministeerium) hoovivärava ees. Kuul lasti tema pihta väga lähedalt. See purustas selgroo, läbistas kopsu ja jäi peatuma rinnakorvi,“ kirjutab Kaja. „Õhtul oli kindral olnud sõjaväe majandusühisuse, mille juhatuse esimees ta on, koosolekul Vene uulitsal. Kindral oli nagu alati heas tujus ja vestles veel peale koosoleku lõppu teiste juhatuse liikmetega enne, kui kodu poole minema asutas. Nagu harilikult, oli ta ka seekord vormiriietuses. Koht kindralile kallaletungimiseks oli hästi valitud. Kreutzwaldi uulits on küll kaunis elava liikumisega, sest seal asub terve rida pealinna suuremaid ja korruste arvult kõrgemaid elumaju, kuid põgenema pääsemiseks on seal võimalused olemas. Kohe posti peavalitsuse maja takka algab suur tühi maa-ala – politsei aed, mida suvel katavad peenrad. See tühi maa-ala, kus pole mingit valgustust, ulatub Tartu maanteeni. Naised kurdavad alatihti politseile, et sealt läbi minnes kimbutavad neid pätid. Aga linn sinna valgust ei ehita.“