Marilyn Kerro inimeste abipalvetest: tundsin, nagu võlgneksin kõigile midagi

"Olen võtnud inimesi vastu aastaid. Juba enne Venemaa saadet käisid inimesed nii kodumaalt kui ka mujalt minu juures. Olin noor, sain kogemusi ning palju palju õppetunde. Nutsin, naersin, kukkusin, et siis taas tõusta. Ja eks see inimelu selline olegi oma tõusude ning mõõnadega. Kui vaatan tagasi siis näen kui palju on inimkond muutunud juba 7-8 aastaga. Probleemid, mis olid siis ja millega tullakse praegu on ka pidevas muutumises. Aina rohkem küsitakse tervise kohta (eriti lastetus) ning vähem ja vähem tuntakse huvi iseenda missiooni, arendamise kohta," kirjutab Kerro.

Tema sõnul pakuvad inimestele pinget raha- ja suhteprobleemid. Kui Kerro päeva jooksul kolme-nelja inimesega töötas, hakkas ta ära tundma teatud käitumismustreid. "Uskuge vōi mitte, aga kui päeva jooksul sattusid kolm Annat mulle vastuvõtule, teadsin juba hetkega, et probleem on kõigil samasugune. Nimed, suhted ning mured on kõikidel samasugused. Pole vahet kas oled rikas või vaene, linnast või maalt. Süsteem kehtib kõigile ning järgivad seda kōik väga pingsalt."

Aja jooksul hakkas see kõik Marilyni rõhuma, talle tundus, et inimesed ei otsi oma ellu muudatusi ega lahendust. "Neile oli palju meeldivam saada kinnitust sellele, mis meelel. Nõndaviisi jätkates sain aru, et justkui kordan mantrat inimeselt inimesele. Ära otsi õnne ega lahendusi teise inimese läbi, kõik vajalik on olemas Sinu sees. Mina olen kui navigaator, kes näitab suuna, tee pead läbi käima ikka ise. Kas kedagi see huvitas? Vōib-olla oleks oodanud rohkem vastutust ning soovi aidata iseend."

Marilyni sõnul on väga lihtne vastutus teise õlale veeretada ja sealjuures ise õlgu kehitada. "Usun, et väsisin. Keha ja vaim hakkasid vaikselt omastama seda, mida päevast päeva kuulsin ja nägin läbi inimeste, kes minu juurde tee leidsid. Need olid kartused, hirmud ja pidev muretsemine. Tundsin, et vajan aega iseendale, ma ei saa aidata teisi kui olen ise kui tühjaks pigistatud sidrun. Läksin tagasi sinna, kus on minu juured, koht, kus kasvasin nii vaimselt kui ka füüsiliselt kõige rohkem."

Pere luues ja lapsi oodates tundis Marilyn, kuidas jõud taastub. "Kuid siiski tundsin, et justkui vōlgneksin kõikidele midagi, kuna näen ja tunnetan rohkem. Kui olen toidupoes ja tullakse küsima tuleviku kohta võrdub see minu jaoks samaga kui küsida günekoloogi käest läbivaatust vorstileti ääres. Ma ei käi ringi ega skanneeri inimesi igapäevaselt. Pean selleks end viima vastavale vaimsele tasandile. Enne kui kedagi vastu üldse võtan, küsin endalt, milleks on mulle see vajalik? Kas õpin sellest midagi? Asi ei ole kunagi ühepoolne. Paljud on kirjutanud, et kui selline anne antud peaks olema kõik tasuta ning alati aitama. Sel juhul kui näen Selveri piimaletis Tanel Padarit, peaksin küsima ka lauluviisikese. See on ju anne, talent, miks ei võiks siis jagada seda minuga?"

Kerro sõnul tuleks midagi tehes endalt küsida, miks see sulle vajalik on. Kui sellele küsimusele vastata ei oska, pole vaja seda ka teha. "Elu on väga lihtne, me ise suudame elada selle keeruliseks. Tähtis on teha tööd iseendaga ning mitte joosta ega maksta meeletuid summasid inimestele kes näevad, kuulevad rohkem. Abi saate siis, kui olete valmis end muutma ning teete vajalikud muudatused. Loodan, et minu usk inimkonda taastub ja siis olen jälle valmis Teid vastu võtma."