Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas mobiiltelefon ägedamalt Eestisse jõudis (1)

Soome jõudis kähku ree peale. Eestisse ilmunud esimesed poole kohvri suurused kantavad telefonid pidasid ühendust just Soome tugijaamade kaudu. Lõbu oli kallis.

Selle ajani, millal iga ennast ärimeheks pidav inimene võis kohvikus-restoranis maha istudes uhkelt oma kalli telefoni (tollal oli selle slänginimeks Soomest laenatud kännukas) lauale nähtavale panna, kulus aga aega. Esimese mobiilsidevõrgu rajas Eestisse suuresti välismaalaste omanduses olnud Eesti Mobiiltelefon alles 1991. aasta varasuvel. Kõned olid kallid, telefonid ise maksid tavainimese sajakordse kuupalga. Neid oli Eestis sadakond.

Hinnad läksid odavamaks. Kehvema mobla, nagu tollal neid hakati nimetama, sai 1995. aastal juba paari kuupalga eest. Siis algaski nende edukäik, mis praeguseks on päädinud sellega, et isegi lasteaialastel on telefon taskus. Ja kunagi hädiseks helistamiseks mõeldud aparaat ise on tänapäeval kui võimas arvuti iga toimingu jaoks.