(Illustreeriv foto.)Foto: Vida Press
Eesti
1. aprill 2020, 00:02

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas 1. aprillist sai vihase sõimu päev

1. aprillil 1958 ei visatud ainult nalja. Eesti Raadio mikrofonide ette tormas Endel Sõgel, et kell 18 sõna otseses mõttes räusata veerand tundi eetrisse teemal „Eesti kodanluse riismed uute peremeeste teenistuses“ ehk siis teisisõnu rünnata väliseestlasi, nimetades neid sõjaõhutajaiks ja fašistideks. Ta märkis, et paguluse juhtivad inimesed olevat president Eisenhowerile ja välisminister Dullesele nõuandjaiks ehk siis „rahvusvahelise imperialismi ning monopolistlike ringkondade saamahuvide teenistuses“.

Ajakirjanik Voldemar Kures avaldas ajalehes Stockholms-Tidningen Eestlastele varjunime Fakt all valitud noppeid Sõgeli ägedast ja lausa sülge pritsivast jutust.

Muu hulgas olevat väliseestlased „roimarid ja kurjategijad, sõjaõhutajad, alatud ameerika monopolistide tallalakkujad“. Näiteks end „teadlaseks nimetav“ professor (Richard) Indreko õhutavat Rahvusfondi kaudu külma sõda.

Sõgel ähvardas: „Küllap jõuab aeg, kus teil tuleb aru anda nii endiste kui praeguste süütegude eest. Ajalugu on näidanud, et sõjaõhutajad, ükskõik milliste rahvuslike organisatsioonide ja väljaannete taha nad ka ei poe, ei pääse rahvahulkade kohtu eest“.

Kures võtab vastuseks Sõgelile kokku: mõned kodumaale jäänuist kujunesid vaimselt moonakaiks ja üksikud said teenete eest tõusta kupjaiks. „Endel Sõgel paistab olevat tilluke kiltrike, seepärast ta räuskab nii pööraselt.“