Afganistanis mõlemad jalad kaotanud mees: ütlesin kellelegi, kes mu kanderaami tassis, et sina kasvatad mu lapse üles, sest mina suren ära

„Käis suur plahvatus. Lendasin hästi kõrgele õhku. Järgmisel hetkel lamasin selili maas ja minu ümber oli tekkinud suur kraater. Hakkasin kohe karjuma, sest mul oli nii valus. Olen elus igasuguseid valusid tundnud, aga see oli teistmoodi, muudest asjadest üle. Nägin ju, et olin pikali maas ja mul polnud enam kumbagi jalga,“ räägib Afganistanis õnnetusse sattunud Tarmo Lepik.

TV3 uues dokumentaalses saatesarjas „Surmasuust pääsenud“ saavad sõna Eesti inimesed, kes on peaaegu oma elu kaotanud. Esimeses saates räägib oma loo 32aastane Tarmo Lepik, kes kaotas mõned aastad tagasi kohutavas õnnetuses mõlemad jalad. „Kui ma tagantjärele mõtlen, siis mind ongi läbi elu traumad saatnud, alustades luumurdudest ja lõpetades hammasratta pähe kukkumisega,“ meenutab mees.

Lepik otsustas 2009. aastal liituda Scoutspataljoniga. Alguses teenis Tarmo Paldiskis autojuhina, kuid tema siht oli minna välismaisele lahinguväljale, kus saaks ka elulisi kogemusi. „Lahingukogemust on vaja, et aru saada, mida lahing tegelikult tähendab. Sa ei saa pidada sõda, kui pole sellega reaalselt kokku puutunud. See, mis paberitel teeme, on üks, aga reaalsuses on asi teistmoodi.“