Inimesed

Eesti parim teatrikunstnik leiab, et üksteise kirumise asemel võiksime oma energiat panna probleemide leidlikusse lahendamisse 

Kristjan Suits: „Kaks asja on eestlasele omased: kadedus ja väiklus ning mõnes mõttes ka liiga suur ego.“  (1)

Aigi Viira, 30. märts 2020 00:01
LÕPUKS OMETI! Aastaid on teatrikunstnik Kristjan Suitsu nimetatud omaette fenomeniks, nüüd pälvis ta teatripreemiate jagamisel kunstniku auhinna. Tervelt seitsme tööga: kujundused lavastustele „Persona“ ja „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“ (mõlemad Teater Vanemuine), „Nukumaja, osa 2“ ja „Võrk“ (mõlemad Eesti Draamateater), „Kant“ ja „Kommuun“ (mõlemad Tallinna Linnateater) ning „Emilie Sagée“ (Kellerteater).Foto: STANISLAV MOSHKOV

„Me elame kahjuks emotsiooniäris, me peame looma inimestele emotsioone ja illusioone – selleks on meid tööle kutsutud,“ arutleb Tallinna Linnateatri peakunstnik Kristjan Suits, kes pälvis äsjasel teatripäeval kunstnikuahinna seitsme lavakujunduse eest. Kõik nood sündisid möödunud aastal. Tegelikult lõi Kristjan mullu 14 lavakujundust. Pöörane tempo. „Kui vaataja on rõõmus ja mõni tuleb tänama, siis see ongi põhjus, miks me seda tööd teeme. Hästi ütlemine annabki jõudu seda tööd teha.“

Kristjan ei meieta iseennast, vaid tervet meeskonda, kellega koos tema lavakujundused sünnivad. Üksipäini pole kunstnikul öhmigi teha. Ning kui võetakse hästi öelda, siis särab kogu loomingulis-tehniline tiim elektripirnidega võidu. Nii on Kristjanile tänukirja lähetanud hulk teatrivaatajaid, teiste seas tema kunagine klassijuhatajagi. „See on küll äge,“ valgub kunstniku näole lai naeratus. „Vahel aitab ka publiku tänulikust silmavaatest, ei peagi tänama. Peaasi et ta saab elamuse. Emotsioonide loomine on minu töö ja kui ma näen, et see õnnestub, olen õnnelik. Selle puhul ei pea mulle eraldi aitäh ütlema.“

Tõsi, sekka kostab ka vinguviiuleid, ning sel juhul muutub maailm mõistagi pimedamaks kui kõige pilkasem öö. „Halvasti ütlemist on maailmas isegi liiga palju, aga eks tänamine ja sitasti ütlemine on meie riigis omavahel balansis,“ tõdeb Kristjan, kuid möönab, et kuivõrd teater peabki emotsioone pakkuma, on ka miinusmärgilised tunded omal kohal. Kui nii, siis nii. „Need, kes vinguvad, olen tähele pannud, on inimesed, kel on mõni isiklik probleem või lihtsalt paha tuju ning nad tahavad lihtsalt ära panna.“ Eelkõige koges ta seinast seina kommentaare siis, kui tegi koos Karl Laumetsaga vabariigi aastapäeva lavastuse. „Tegime seda lavastust ühtse ja ülla eesmärgi nimel,“ muheleb ta. „Me ei öelnud kellelegi, et sina oled nüüd halb. Kõik inimesed on maailmas omal kohal. Kõik inimesed on erinevad, aga kui nende vahel ühisosad leida, siis võib suuri asju teha.“

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

27.03.2020
Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr: loodame, et saame varsti tavapärase tegevusega jätkata
14.03.2020
Hendrik Toompere: sunniviisiliselt katkestatud töö tekitas minus mingisuguse coitus interruptus'e ja hakkasin rahvale "Dekameroni" ette lugema

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee