Inimesed

Eesti parim teatrikunstnik leiab, et üksteise kirumise asemel võiksime oma energiat panna probleemide leidlikusse lahendamisse 

Kristjan Suits: „Kaks asja on eestlasele omased: kadedus ja väiklus ning mõnes mõttes ka liiga suur ego.“  (1)

Aigi Viira, 30. märts 2020, 00:01
LÕPUKS OMETI! Aastaid on teatrikunstnik Kristjan Suitsu nimetatud omaette fenomeniks, nüüd pälvis ta teatripreemiate jagamisel kunstniku auhinna. Tervelt seitsme tööga: kujundused lavastustele „Persona“ ja „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“ (mõlemad Teater Vanemuine), „Nukumaja, osa 2“ ja „Võrk“ (mõlemad Eesti Draamateater), „Kant“ ja „Kommuun“ (mõlemad Tallinna Linnateater) ning „Emilie Sagée“ (Kellerteater).Foto: STANISLAV MOSHKOV
„Me elame kahjuks emotsiooniäris, me peame looma inimestele emotsioone ja illusioone – selleks on meid tööle kutsutud,“ arutleb Tallinna Linnateatri peakunstnik Kristjan Suits, kes pälvis äsjasel teatripäeval kunstnikuahinna seitsme lavakujunduse eest. Kõik nood sündisid möödunud aastal. Tegelikult lõi Kristjan mullu 14 lavakujundust. Pöörane tempo. „Kui vaataja on rõõmus ja mõni tuleb tänama, siis see ongi põhjus, miks me seda tööd teeme. Hästi ütlemine annabki jõudu seda tööd teha.“

Kristjan ei meieta iseennast, vaid tervet meeskonda, kellega koos tema lavakujundused sünnivad. Üksipäini pole kunstnikul öhmigi teha. Ning kui võetakse hästi öelda, siis särab kogu loomingulis-tehniline tiim elektripirnidega võidu. Nii on Kristjanile tänukirja lähetanud hulk teatrivaatajaid, teiste seas tema kunagine klassijuhatajagi. „See on küll äge,“ valgub kunstniku näole lai naeratus. „Vahel aitab ka publiku tänulikust silmavaatest, ei peagi tänama. Peaasi et ta saab elamuse. Emotsioonide loomine on minu töö ja kui ma näen, et see õnnestub, olen õnnelik. Selle puhul ei pea mulle eraldi aitäh ütlema.“

Edasi lugemiseks:

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee