Henrik Kalmet eriolukorrast: „Ei ole hullu, teatrist ning kinost rohkem igatsen hoopis midagi muud."

Henrik, kuidas sina saad hakkama ilma, teatri, kino ja sõpradeta? Mida teed?

Ei ole hullu ja teatrist ning kinost rohkem, igatsen ikka sõpru ja trenni, aga moodne tehnoloogia võimaldab leevendada nii sõprade, trenni, kui ka kino igatsust. Ja kohati juhtub, et on mitu ühes. Et näed oma sõpra hoopis teleekraanilt ja ongi kaks kärbest ühe hoobiga. Täpsustus, kärbeste vahe oli ikkagi turvaline kaks meetrit.

Aga kui igav hakkab?

No täna õhtul saab näiteks ära vaadata dokumentaalfilmi maailmast, kus raskeim katse oli käia kogu aeg igal pool ja vaadata kõiki lavastusi. Täna saame seda vaadata maailmas, kus osaleme ise kõik katses, kus kuskil ei tohi käia ja ühtegi lavastust ei näe. Kumb on suurem draama?

Täna õhtul kell 22 näidatakse Kanal 2 eetris eelmisel aastal esilinastunud ja soojalt vastu võetud dokumentaalfilmi “Aasta täis draamat”.

Filmi keskmes on venekeelsest perekonnast pärit Alissija-Elisabet, kes 2017. aastal korraldatud Kinoteatri eksperimendi raames vaatas ühe aasta jooksul ära 224 teatrietendust. Enne eksperimendi algust ei teadnud Alissija midagi ei teatrist ega ka eesti näitlejatest. Mis temast saab?

“Aasta täis draamat” on inspireeriv lugu iseseisvumisest, oma koha otsimisest ja sellest, et vahel piisab ainult väikesest juhusest, et veerema läheks lumepall, mis muudab kogu elu.