EKSKLUSIIVSELT ÕHTULEHES | Priit „Wend“ Kuusk esitleb oma raamatut „Laevakokk Wend“

Laupäeval, 28. märtsil kell 18.00 kruti end Õhtulehele lainele, sest just meie veebis toimub Priit Kuuse raamatu „Laevakokk Wend“ eksklusiivne esitlus. Priitu küsitleb Admiral Bellingshauseni junga Julius Tarand. Raamatut saab soetada Rahva Raamatu e-poest. 

„Laevakokk Wend“ ei ole puhtalt kokaraamat, see ei ole ka ainult päevik ega reisikiri. „Ei oskagi kohe ise ka öelda, mis žanri alla see raamat kuuluda võiks,“ tunnistab autor. „Kindlasti mitte traditsiooniline kokaraamat, vaid pigem ühe laevakoka, mehe mõtted ja vested ühelt reisilt, mis oli elumuutev kogemus,“ ütleb Wend ja lisab: „Heas mõttes!“

Wend, pärisnimega Priit Kuusk on süüa valmistanud väga erinevates kohtades ja olukordades, kusjuures laevas kokkamine erineb tema sõnul tavalises köögis söögivalmistamisest väga palju. „Köök ja kambüüs on kaks erinevat maailma ja õppida tuli kõvasti – esimesest päevast viimaseni,“ nendib ta ja lisab, et oli ka valusaid õppetunde.

Laevareisile minnes teadis Wend, et tal tuleb rinda pista ka merehaigusega. Nüüd sai ta sellest võitu. Selleks tuli laevakoka sõidul haigus lihtsalt läbi põdeda. „Minul kulus kaks kuni kolm päeva, kuni enam ei ajanud iiveldama,“ ütleb ta. Raamatusse „Laevakokk Wend“ on lisatud kõik olulised retseptid, mida kokal söögivalmistamiseks vaja oli, et Admiral Bellingshauseni meeskond end hästi tunneks. Toitude valmistamisel lähtus Wend põhimõttest, et lihtsuses peitub võlu. Sööjaid rõõmustas enim värske, kodune ja vaheldusrikas toit. Raamatus on aga juttu ka paljust muust kui toidust.

Laevas sundis Wend end pidevalt kirjutama ja mõne aja pärast tekkiski hea rutiin. „Õnneks oli ka piisavalt, mida meenutada, lõppevast päevast ja elust laiemalt,“ selgitab ta. Kirjutamise kõrval sai vaba aega veedetud ka raamatuid lugedes, ristsõnu lahendades, muusikat kuulates ja kaarte mängides. Seda, et ilmunud teosele midagi niipea lisaks tuleks, autor lubama ei hakka. „Kõik, mis oli, sai kirja!“ on Wend endaga rahul.

Katkendid raamatust: 

„Ahoi, maarotid!
Laevakokk Bellingshauseni pardalt räägib! Mõni nüüd mõtleb, et kuu aega pardal olnud, aga kõlab juba nagu kapten! Tõepoolest, sest tunne on ülev. Ma olen alati vastanud oma sõpradele-tuttavatele, kes tulevad jutuga: „Millal sa Wend siis oma restorani ka avad?”, et vaadake, ma pole kokk. Kokaamet on raske, nõuab suurt pühendumist ja on loominguliselt väga väljakutsuv. Mina olen lihtsalt inimene, kellele meeldib süüa teha. Aga nüüd ehk, äkki (või kuu-kahe pärast) võin ka mina ennast KOKAKS nimetada. Sest see on tõsine töö ja väljakutse – kuus päeva nädalas, kolm korda päevas, kaheteistkümnele inimesele. Pühapäev vaba, et siis laoseisu kontrollida, poenimekirja ja menüüd koostada.“

----------------------------------------------------------------

„Uudist eestlaste Antarktika ekspeditsioonist kuulsin tööl olles. Istusin kevadel, klapid peas uudistetoas ja suure tõenäosusega jõllitasin tühjal pilgul ekraani. Ja siis potsatas postkasti kiri, mis andis teada, et Tiit Pruuli juhtimisel stardib 2019. aasta juulis Kroonlinnast Antarktikasse purjelaev Admiral Bellingshausen, tähistamaks 200 aasta möödumist Saaremaalt pärit Fabian Gottlieb von Bellingshauseni avastusretke Antarktikasse. Mingi impulsi ajel saatsin, midagi mõtlemata, naabrimees Tiidule kirja: „Kui vaja laevakokka, siis üks välikoka paberitega mees on olemas!” See, mis oli mõeldud naljana, muutus millekski enamaks.“

----------------------------------------------------------------

„See algas õhtul, kestis läbi öö keskpäevani välja. Üles-alla-vasakule-paremale, nii et tundsid, kuidas sisikond lengerdamise rütmis kõhukoopas ringi ujub. Kreen rihib täpselt just sinna, kus toeks vaid tormipõll, mis peaks inimest justkui koikus hoidma. Ikka suur ime, kui leidlik on inimkeha kõikvõimalike asendite ja haarete leiutamisel. Kahjuks suurema tulemuseta. Und oli vähe, laev hüples ja rullus hullus laines ja kambüüsikappide kolin (minu kajut on kohe kambüüsi kõrval) ajas judinad peale. Mis mulle küll sealt vastu vaatab? Umbes kella kuue paiku hommikul sain aru, et magamise imiteerimine on sama hea ja tark tegevus kui lauaga vett peksta. Ei mingit tolku. Koikust välja turnides sain taas magavat Juliust vaid kadestades pealt vaadata. Kutt keeras teki põrandale ning magas seina ja koikuriiulite vahel nagu miilenki.“

----------------------------------------------------------------

„Neljas päev merel ja inimesed hakkavad vist vaikselt igavusest lolliks minema. Mille muuga seletada pühapäevast jutlust vöörikantslis kell 10.30. Jutlustajaks kristliku kooli Vanalinna Hariduskolleegiumi lõpetanud Julius, kes luges meile, patustele ja uskmatutele, piiblist Matteuse evangeeliumist peatüki „Jeesus kõnnib vee peal”. Hästi jutlustas me noor junga. Paatost oli piisavalt, hääl rõhutatult madal, kõnes kandvad pausid ja jutlustaja pilk puuris koguduseliikmete hingesoppidesse. Üldine õhkkond oli kammitsetult harras ja kui jutlus lõppes sõnadega: „Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”” olid nägudel õnnistatud naeratused. I-le täpiks hakkas Julius kurb-teatraalsel häälel lause lõppe venitades laulma: „Issand on mu karjaneeee...” Aamen! Oli meeliülendav-lõbus ennelõuna. Kui admiraliks ei saa, võib Julius vabalt laevavaimuliku karjääri kaaluda.“
----------------------------------------------------------------

„Täna päeval oli korralik katastroof päris lähedal. Tegin kaks suppi, suuremasse potti tšillise kookose ja väiksemasse maheda koorese makrellisupi. Kui hakkasin ahtritekile minema, väiksem pott paremas käes ja vasak kinnihoidmiseks, siis vahetult enne kambüüsi ja messi vahelist trepiastet viskas laine mu õhku! Supp lendas üle poti ääre õhku ja ma siiani ei saa aru, kuidas mul õnnestus see maandudes potti tagasi püüda. Tilkagi ei läinud maha! Uh... Eks see oli millimeetrite ja murdosa sekundite mäng ja vabalt oleks võinud poti sisu mööda messi laiali lennata!“