Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Nõmmel algas suurküüditamine 

Tõnis Erilaid, 25. märts 2020, 00:09
„1949. aasta märtsis liikusid linnas salajased jutud, et kuu lõpus hakatakse jälle inimesi küüditama. Neljapäeval, 25. märtsil nägin Nõmme jaamahoones, kuidas perroonil seisvad inimesed vaatasid Pärnu maanteele raudteeülesõidukoha poole, kust kostis vahetpidamata veomasinate müra. Tõusin kõrgele perroonile ja hakkasin veokeid lugema. Neid oli üle neljakümne, aga ikka veeres neid Rahumäe poolt juurde,“ meenutab oma mälestusteraamatus Erika Aulik. Võõras keskealine naine ütles jaamahoone taga Erikale: räägitakse, et need lähevad maale inimesi küüditama. Kell oli seitsme paiku hommikul.

Erika ruttas koju. Naabrid olid kuulnud juba eelmisel õhtul veoautode saalimist, ikka linnast välja ja tagasi. Ta pakkis mõned asjad ja põgenes kodunt. „Seisin Pärnu maanteel Rahumäe jaamahoone taga, kui Nõmme poolt lähenes veomasin, püssimehed peal. Autokastis seisis noor naine, näha oli kohvreid ja riidest kompse. Kes oli see ilus noorik, keda tol hommikul oma kodust ära viidi?“ kirjutab Erika. Veoautod aiva läksid, algul tühjalt ja tunni aja pärast tulid tagasi inimestest tulvil. 

Hall mure haaras kõiki. Järgmisel päeval rääkisid inimesed rongis vaid poolsosinal. 

Tol 25. märtsil ja veel mõnel päeval pärast seda küüditati Eestist vägivallaga Venemaa kaugematesse paikadesse üle 20 000 inimese. Noorim oli teadaolevalt vaid kolmepäevane, vanim 85aastane.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee