Vargad viisid balletikunstnik Ülo Vilimaa suvekodust viimsegi vara

17 aastat tagasi pika otsimise peale ostetud tsaariaegne poemaja Viitina lähistel kasvas Vilimaadele hinge külge. “Fantastiliselt ilus koht,” kiidab perepea.

Suveelamine, mida vanavaraga hoole-armastusega möbleeriti ja sisustati, on aktiivses kasutuses kõigest kaks suvekuud. Ülejäänud aja asjatavad seal omatahtsi kutsumata külalised.

“Lihtsam on üles lugeda, mis nüüd veel alles. Suuremast jäeti viimata vaid söögilaud ning raamatuid täis tammepuust kapp,” nukrutses Vilimaa tänavu septembris, kui käis

80 000kroonise varguse järel aknaid kinni vineeritamas.

Täna on lavastaja aknad paksude laudadega kinni tampinud. Täpselt sama käekirja harrastav - kaitsekiht pealt, klaas eest, madrats kööki, tekid akna ette ja pann pliidile - varganägu võttis tõepoolest viimast. Võttis eest isegi kõik ukselingid.

Eelmine kord jättis sissetungija endast mälestuseks maha räpased aluspüksid ja dressipluusi. Seekord jättis Adidase kilejope. Varem Vilimaa veel uskus, et kohalik konstaabel selliseid jälgi pidi kellegi kätte saab, enam ei usu.

“Mida vaesest mehest tahtagi, kui tal on konstaablitööks kaks valda käes - absurdne ju! Andsime talle võtme, magas ühe öö seal. Loomulikult keegi ei tulnud.”

Vastu järeltulijate tahtmist kavatseb Vilimaa suvekodust loobuda: “90 kilomeetrit maha sõita, et näha järjekordset rüüstamist! Aitab küll.”

Konstaablil jääb selle peale vaid nentida: “Sel juhul tuleb härral ilmselt Eesti Vabariigist üldse ära kolida, sest ega olukord kuskil mujal parem ole. ”

Vrakistunud segipööratu elamises jäi Vilimaale näppu kiri (vist siis mustand), mille oli 1924. a. 24. augustil paberile pannud elamise toonane omanik Linda Varik:

Võru Maakonna Politsei Ülemale. Palve. Palun Teie korraldust, et minule saaks väljaantud ühe revolveri, Browningi süsteem, hoidmise ja kandmise luba.

Vilimaa on palve taustaga kursis: “Vanemate inimeste jutu järgi hakanud proua lehmad kaduma. Lõpuks olnud varastest alles ainult kanad ja siga. Proua istunud laudas, püstol peos, ja valvanud neid, aga nagu ühe öö vahele jättis, olnud siga kohe läinud. Vaat milline oli elu!”