Väino Koorberg: Priit Leito suutis korraga olla nii range direktor kui ka klassi suurim vembumees

viimast korda helistasin sulle vaid napp kümme päeva tagasi kõledal hommikul. Sina matsid isa ja mind oli viirusehirm koju vangistanud. Kui ärevad ajad möödas, siis saame Miku talus järve kaldal kokku ja joome pitsikese konjakit Toomase mälestuseks, lubasime tookord.

Ei osanud karta. Ei teadnud aimata.

Kohtasin sind esimest korda kakskümmend aastat tagasi. Sina oli siis veel päris poisiohtu ja ega minagi teab mis täismees olnud. Selliste kätte usaldasid omanikud oma kaks firmat koos võlgadega. Et me liidaks ja looks, majandaks ja jalule tõstaks. Vasaku käega inimesi vallandaks ja parema käega tööle sunniks. Ergutaks ja hirmutaks. Innustaks ja eest veaks. Me kumbki siis seda vist veel hästi ei osanud (või ei teadnud, kas oskame), olime kohmetud, haprad, vahel ka abitud. Aga noored ja äksi täis.

Täna saaksime mõlemad toona sündinud ühislehte oma elutööks nimetada.

Mäletan, kuidas sa toona kujutlesid pensionipõlve: sa pidid siis enda arvates olema kindlasti suure meediakorporatsiooni juht. No või siis teenima raha öösiti internetis pokkerit mängides ja vabastades ameerika pensionäre nende säästude koormast.

Suure meediakorporatsiooni said sa juhtida hulk aega enne pensioniiga. Napilt kolmekümneselt. Just sinu käe all ostis Ekspress Grupp Delfi ja läks börsile. Ilma nende husaarlike otsusteta oleks meediapilt täna sootuks teine, ja mitte üksnes Eestis. Rikkaid jänkisid koorisid sa ilmselt ka juba toona. Maletaja vahe mõistus andis selleks ju suurepärase eelduse.

Kirglik ja hasartne olid sa mõistuse piires. Olen koos sinuga paar korda kasiinolaua taga istunud ja näinud, kuidas sa panuseid teed. Riskisid, kuid hindasid riske süsteemselt. Võit ei olnud eesmärk, eesmärk oli võimalikult stiilselt 200 dollarit maha mängida.

Võibolla jättis kaine mõistus su maha vaid siis, kui asi puudutas kalalkäike. Nägin, kuidas su pilk elavnes kohemaid, kui teleri ekraanil forellid ülesvoolu hüppasid. Kalavetele kulusid vist kõik sinu nädalavahetused ja puhkus takkapihta. Ise veel kiitsid, et sinust paremat fileerijat Eesti meediast ei leia. Kriisiajal, kui direktoreid kulusid kokku tõmbama sunniti, läks seda oskust tarvis.

Kalamehe kirglikkus ja mänguri riskijulgus võinuks sulle ehk elugi maksta: kord tulid sa Õhtulehe sünnipäevapeole tavapärasest ujedamana ja rääkisid, kuidas eelmisel nädalavahetusel Saaremaa lähedal paat ümber läks ja sa mitu tundi meres ulpisid. Välja ujusid!

Õhtulehes, kust ma sind kõige paremini mäletan, võisid sa korraga olla nii range direktor kui ka klassi suurim vembumees, hingelt vast nii 15aastane. Arvan, et ka meie nõukogu liikmed ei hammustanud lõpuni läbi, nägid nad sinus julget tegutsejat või suurepärast bluffijat. Ilmselt nad vaatasid end ja võrdlesid sinuga.

Sa võisid olla vahel range ka (või vähemalt püüdsid olla), aga see ei tulnud alati välja. Harilikult olid oma. Lihtne. Lähedane. Sest sa teadsid, et ajakirjanduses asjad nii käivadki. Teadsid, et toimetuse egode ja suurmeistrite puhul keeldude-käskudega hakkama ei saa. Saab kiitusega, hea sõna ja ergutamisega. Noh, vahel ka reklaamieelarve või tellijanumbri peale kelmikaid kihlvedusid sõlmides.

Minu fotokogus ei ole ilmselt mitte kellestki rohkem nalja- ja naerupilte kui sinust. Vaatan neid ning näen sind meie jõulupidudel ja suvepäevadel esimeste tantsijate seas. Olid tantsupõrandal või saunalaval siis ka, kui enamik pidulisi juba ammu õndsa und nägi.

Sa olid lihtne mees, mees, kes kandis küll ülikonda, kuid mitte selleks, et ülikond teda püsti hoiaks. Hooliv ja abivalmis olid sa ka: päeval, mil mul oli tarvis vargakindel (93kg) televiisor kolmandalt korruselt alla saada ja siis uuesti neljandale tassida, kurtsid mitmedki sõbrad seljavalu. Sina tulid ja panid käed külge.

Ühte sa ei olnud. Väiklane sa ei olnud.

Ühel päeval murdsid sa mu südame. Hakkasid mu parimat juhti enda juurde meelitama ning valetasid mulle, kui selle kohta otsesõnu küsisin. Esimest korda valetasid. See jäi tumeda varjuna meie vahele tükiks ajaks. Olin solvunud, haavunud, pettunud. Kuni sa tulid ja palusid vabandust. Nägin, et meil mõlemal oli see olnud kaua südamel.

Ma ei tea, kas televisioon, millele sa viimatise kümnendi pühendasid, oli päriselt sinu kutsumus. Teinekord nägin, et ka selle võltsglamuuri keskel olid sa rõõmus, mis sest, et minule tundus su toonane töö pisut rutiinne, formaatide, litsentside ja katusomanike kammitsates. Kuid oma rahvale olid sa endine Priit, soe, sõbralik, oma.

Hea sõber,

ma loodan, et sul on kõik nüüd hästi. Valu on möödas. Jäänud on valgus. Vaikus. Igavik.

Me ju teadsime, et elada tuleb nii, otsekui homset ei oleks. Ei tohi jätta midagi tegemata, ei tohi jätta midagi ütlemata. Ei tohi jätta naeratamata, kallistamata, tänamata, vabandust palumata. Muidu võib olla lootusetult hilja. Aga arvasime, et meil on veel aega.

Jää Jumalaga!

Väino Koorberg

Õhtulehe peatoimetaja 2000-2016