Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas saksofon Eestisse tuli ja võitis 

Tõnis Erilaid, 21. märts 2020, 00:04
Foto: Martin Ahven
Oskar Luts kirjutab mälestustes, kuidas kihelkonnakooli tabas epideemia: poisid kuulsid,  et postiga saab tellida Julius Heinrich Zimmermanni äri paksu tuhandepildilist muusikariistade tasuta kataloogi. Kõik asusid, keel suust väljas, Zimmermannile kirjutama.

Toosama Zimmermann avaldas ajalehes Walgus ühel 1886. aasta pühapäeval kuulutuse: „18, 25, 30, 40, 50, 75, 100 rublased ja kallimad ... oboed, fagotid, saxophonid...“.

See arvatakse olevat esimene kord, kui eestlased saksofonist kuulsid. Võimalik, et siinseis saksakeelseis lehtedes oli Zimmermann jõudnud juba varem saksofone reklaamida. Palju – kui üldse – neid pille Eestis ei olnud. Muust Euroopast jäime tublisti maha, sest belglane Antoine-Joseph „Adolphe“ Sax oli pillile juba 21. märtsil 1846 (teistel andmetel 28. juunil) patendi võtnud ja Prantsusmaal oli juba sõjaväeorkestrite pillimeeste koolitamiseks saksofoniklass avatud.

Eestis on Olavi Kasemaa leidnud, et kuigi läinud sajandi vahetusel oli meil üle 300 puhkpilliorkestri, leidus saksofone vaid üksikutes kohtades. Narva muusikakooli instrumentide nimekirjas oli 1910. aastal siiski kaks saksofoni.

Laialt sai saksofon tuntuks alles pärast Vabadussõda, kui kergemuusika agaralt levima hakkas, kui Ühendriikidest džäss siiamaile jõudis ja moodsat tantsumuusikat mängivad  ansamblid kuidagi saksofonita läbi ei saanud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee