Ma ei saa aru, mis lahmimine siin käib. Raamat on ju väga hästi kirjutatud. Kirjanduslikult küps ja põnev teos. Ei saa ikka kõiki kirjanduskriitikuid, kes seda tunnustanud on, rumalaks teha. Kehva raamatut ikka väliskirjastajad trükkida ei võtaks. Nii et olge aga rahul, et Eesti kirjandust ka välismaal väärtustatakse.
Taska mainib seda kui Eesti raamatut. Vaevalt inglise, saksa ja teiste maade kirjastajad ja kriitikud lugesid soomekeelset raamatut. Esitlusel tänas ta ka teisi. Kelle ego siin puudutatud sai?
Ilmar Taska elus ja töös on üks filosoofia, MINA; MINA JA MINA, olen tähtsam ja andekam. See, et tema raamat on palju huvi äratanud, sai alguse Soome kirjastuse kaudu, ja seda läbi teiste inimeste töö, kes teost eisile töid. Selleks, et tal kirjanikuna edu oleks, on teinud tööd väga paljud inimesed, keda Taska suureks paisunud EGO kõrval ei vaevu ka mainima, neid inimesi nimeliselt. Kapitalismi edupsühholoogia töötab ju hästi, kasuta teisi võimalikult hästi ära iseenda edu, siis unusta need teised inimesed ära.
Mulle tundub, et nõukaaegsetele ideoloogidele ei anna ikka rahu, et sellel raamatul hästi läheb. Tol ajal ei tohtinud olla isiksus ja suruti peale kollektiivset mõtlemist.
Algul mõtlesin ka nii, aga, kui lapsed ikka tulevad no kuhu sa nad siis paned. Oma lapsed ju ja nii kallid. Igatahes on vahva vaadata kuidas nad oma Petsidega jändavad. Kui aus olla siis just nüüd 50+ ma just lapsi tahangi saada. Need eelmised lapsed olid nagu rohkem nooruse harjutused ja toimetuleku koolitus, aga vanema inimese laps on rohkem nagu nauding vanemlusest, aga vähestele on seda kingitud.
Igatahes imetlen Taskade viljakust ja soovin neile pikka iga ja head tervist.
KOMMENTAARID (8)