Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas leiti, et naised võivad kirikus jutlustada (1)

Tõnis Erilaid, 14. märts 2020, 00:07
Foto: Karli Saul / Ekspress Meedia
See oli tõsine probleem, mida 1926. aasta kevadtalve hakul kirikukonverentsil arutati. Eeskätt sellepärast, et Tartu ülikoolis õppis usuteaduskonnas palju naisi ja polnud selge, mis neist pärast lõpetamist saab.

Professor Johan Kõpp nentis, et teatavates õpetustes on naisi usulistes asjus meestest allapoole hinnatud. Eestis pole seni neid kirikuõpetajaiks lubatud. Mitte põhimõtte pärast, vaid on kostnud arvamusi, et naiste hääl pole küllaldaselt kandev, et kirikulised seda kuuleksid. Ka on arvatud, et väikese kasvuga naised kaovad kantsliserva taha ära. Samuti võib tekkida raskusi õpetajate valimisel, sest meil on ikka harjutud pidama selle ameti vääriliseks vaid mehi.

Pärast väiksemat sorti vaidlust (kas poleks ikka kohasem, et naised jutlustamise asemel hoopis kodus lapsi kasvataksid) leidis kirikukonverents siiski, et Eesti luteri kirikus võivad edaspidi naised igasugustes kirikuametites teenida. Kuigi lisati: ega naised nii väga tahagi pastoriks hakata.

Võibolla oli konverentsil õigus, sest paraku jõuti alles 1967. aastal nii kaugele, et ametisse nimetati esimene naiskirikuõpetaja, kui ordineeriti Laine Villenthal. Esimesed kümme aastat oli ta jutlustaja Võrumaal Misso abikirikus, seejärel oli ametis Pindi koguduses ning 1984. aastast teenis ühtaegu ka Petseri koguduses, kuhu sõitis iga pühapäeva pärastlõunaks. Kokku oli ta õpetajaametis 58 aastat.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee