Kaisa Ling: seksist ja endaga rahulolemisest võib alati ja kõigile laulda

„Igav ja tüütu on see binaarsete opositsioonide maailm,“ leiab bluusitar Kaisa Ling, kes ei näi piiridest üldse hoolivat. Ta paneb kõvakübara pähe, selga kolmeosalise šiki ülikonna, kleebib ette hallid vuntsid (ning kunstripsmed ka), astub lavale ja laulab koledast – rõlgelt koledast – mehest Vellost, kes armutöös on siiski tore. Kaisa on heas mõttes hull ja ajab põleva kirega oma asja, mil nimeks Kaisa Ling Thing. Ja hoolimata sellest, et hull, on noor Saare naine tugevalt kahe jalaga maa peal.

Kontserdi- ja peopublik teab Kaisat kui kihvti tämbriga lauljat, kes laulab sajanditagust mustade naiste bluusi. Tegelikult on ta multitalent ning üritab jõudumööda kõiki oma andeid realiseerida – kirjutab artikleid, tõlgib, teeb kirjandusteadust, juhib Klassikaraadios „Deltat“, korraldab üritusi ning peab loenguid. Kord tihedama, kord hõredama pistega punase traagelniidina ühendab kõiki Kaisa tegemisi võrdsete õiguste ja vägivallavaba elu sõnum.

Sinu muusika tuleb täpselt saja aasta tagusest ajast teiselt poolt maakera. Kuidas see sobib praegusesse aega ja siia, Eestisse?