Esmalt sööstab näitleja Jaanus Tepomees kui keravälk kasti peitu. Püsib seal vapralt, kuni tuleb kibekärmelt voodi alla tormata. Näitleja Karol Kuntsel peab omakorda välkkiirelt kappi kihutama ja seal vaguralt passima. Pikalt. „Pole vaja muretseda, Karolil on kapis ikka telekas ja võileib ka,“ naerab „Pangaröövi“ lavastaja Ain Mäeots laginal. „Oleks see vaid nii hästi,“ muheleb Karol luiskejutu peale. Pole tal mingeid mugavusi ja ka võileivast ei maksa kapis unistada.

„See on veel lihtsaim osa,“ muigab Ain, kui oletada, et kapis või korvis kokkupakituna passimine on erakordselt mõnus. „Lavaloos on ka kõrgelt kukkujaid.“ Tõsi, näitlejad peavad komöödias köite toel lavatornist alla laskuma ja selles pole enam kübetki nalja. Vähemalt laskujate endi jaoks. „Nad olid kohe vapralt nõus, kuigi mõnelt on see nõudnud päris suurt eneseületamist,“ meenutab Ain. „Siin on olnud verd ja pisaraid. Mina ise olen alpinismiga tegelnud ja tean, mida tähendab nii kõrgelt üle ääre tulla ja laskuma hakata. See on f... hell!“ Tõsi, lavatornist allalaskumise tegi Ain ise ka läbi, trikid köiel jättis aga katsetamata. „Eks ma ole ka kõrgusekartja ja saan suurepäraselt näitlejatest aru,“ tunnistab ta muiates.

Karol, kes laskumist läbi ei tee, kuid kel tuleb mõnda aega kapis passida, naerab, et õnneks  kapistseen väga kaua ei kesta: „Ei ole seal midagi ülemäära pikalt istumist!“ Märksa raskem kui kapis passida on etenduse proove teha. „Komöödia tegemine ongi raske,“ tõdeb ta. „Sa pead selle jabura jada paika saama ning ega harjutamise ajal keegi saalis naerust rõkka. Oled teksti kümme korda lugenud ja lõpuks on see ikkagi töö, mis tuleb ära teha. Kui läheb hästi, tuleb koos publikuga asjale rõõm ja mõnu juurde.“