Film

LUGEJAKIRI | Pensionär: „Talve“ on tehtud kiirustades, filmi võiks ekraniseerida niisugune tõsine ja põhjalik mees nagu Tanel Toom 

Ohtuleht.ee, 11. märts 2020 17:18
"Talve" võttedFoto: Robert Lang
Õhtulehe toimetusele saatis kirja 70aastane pensionär Liisi, keda häirib „Talve“ ekraniseering. Avaldame kirja muutmata kujul.

Olen 70aastane pensionär, erialalt piimandusinimene, uuel ajal teinud kõik töid, et elada. Olen lõpetanud 1968. a. Elva Keskkooli, kus kirjandust ja eesti keele grammatikat andsin prof. Karl Muru ja tema abikaasa Ilme Muru, nii et tase oli väga tugev.

Mind ajendas kirjutama O. Lutsu „Talve“ äramuutmine tundmatuseni ja kõik kiidavad filmi. Ma ei saa sellega nõus olla. Tean, et kooliõpilased peavad võrdlema filmi ja raamatut. Oleks huvitav teada, mis järeldused nemad teevad.

„Talve“ film jättis kerge jandi mulje. Naljad kordusid, mis olid „Kevades“ ja „Suves“ nagu oleks neid lastele pärandatud – petrooleumi joomine, Frits Kiire alasti koorimine. Kaupmehe ja Imeliku kohtumisel ei saa kaupmees aru, et Imelik on nimi nagu „Kevades“ Toots kohtudes Imelikuga. Naljad ei olnud enam naljakad.

Peategelased olid noored ning noormeeste Oskari ja Arnoldi armutants Saare tallu võetud vaeslapse Maie ümber tekitas pingeid ja põnevust. Kaupmehe tütar Selma sihtis perenaise kohta Rajale Oskari naisena. Oskar sokutab Selmat Fritsule. Filmi algul oli ebaselge, kumba Oskar tahab – Maiet või Selmat.

Filmis näidati kolme pidu ning lõppes Oskari ja Maie ettevalmistusega laulatuseks, Arnoldi pisarsilmil Saarelt lahkumisega alevisse apteekriks ning Arno tuha puistamisega Saare põldudele. Vaatajad ei saanud aru, kelle tuhka külvati, Tootsi kojutulekut näidati nii lühiaegselt, et ei saanud aru, kas see oli tõelisus või Teele ettekujutus suurest ootamisest.

Kuna ma polnud raamatut lugenud, siis asusin selle kallale ning jahmusin – raamat oli midagi muud kui film! Need on kaks iseasja!

Lugesin ajalehes ja Kroonikas ilmunud artikleid filmi valmimise kohta ja sain aru, et tegijad jätsid endale vabad käed väites, et „Talve“ ei kirjutanud Oskar Luts, vaid Arnold Karu. Sellisel arvamusel on enamus filmikülastajaid meediat kuulates selle asemel, et lugeda O. Lutsu „Talvet“. Selles on raamatu eessõnas kirjeldatud raamatu saamislugu Hando Runneli poolt 16. nov 1993. a. Raamat ilmus 1994. a. Tartu kirjastuse Ilmamaa kaudu.

Oskar Luts kirjutas „Talve“ 1952. aastal. Ta oli sõber kirgliku raamatuhuvilise Arnold Karuga, kes küsis Lutsu käest 1936. aastal ilmunud „Sügist“ ning siis ütleski O. Luts, et ta uut raamatut kirjutab, kuid kahtleb väga selle ilmumises, kellele seda ikka vaja läheb. Oli Stalini aeg, kus inimesi vangistati põhjuseta, mida oleks võinud juhtuda O. Lutsuga, sest ta kirjutas talu eludest. O. Luts andis oma käsikirja A. Karule lugeda, mille A. Karu ümber kirjutas. O. Luts suri 23.03.1953. a. A. Karu sattus 1954. a. Narvas karistusvanglasse. Raamatud, sealhulgas käsikirjad oli kastides maja pööningul kohas, kus katus läbi jooksis ning mädanes 400 raamatut. Originaalkäsikiri oli kadunud ja ümberkirjutusest hävis 16 lk. Teose lõpp oli kavandatud, kuid selle kirjutas A. Karu. „Talve“ tuli uuesti ümber kirjutada.

1992. aastal helistati kirjastusse O. Lutsu majamuuseumist, et on leitud „Talve. Pildikesed raugapõlvest“ A. Karu ümberkirjutus. Lutsu käsikirja tiitellehel oli selgitus „Oskar Lutsu käsikirja järele ärakirja teinud Arnold Feliks Karu uusaasta 1953. a.

Cris Taska, režissöör Ergo Kulla ja stsenarist Martin Algus kirjutasid stsenaariumi, kus oli sissetoodud Arno poeg Arnold, kes tuleb Austriast isa tallu, samuti kaupmees oma tütre Selmaga. On muudetud tegelaste nimed – Oskar – filmis Joosep Tootsi poeg on Raja talu perenaise, Teele õe Adeele poeg, kes õpib linnas ja on tagasihoidlik. Ta kurameerib Maiega kirja teel. Tootsi pojad on Juulius, kes peab isa juhatusel talu, poeg Paul käib Tartus koolis ning tütar Helmi kohalikus koolis. Selma on Tõnissoni vanem tütar, peres on veel noorem tütar Aino.

Raja lapsed on lisaks Oskarile Aili ja Jaan. Liidel on väga tubli mees Kaarel, kes on ametilt puusepp, kuid arendab edukalt karjakasvatust, karjamaade parandamist.

On muudetud sündmustikku, sisse on toodud poliitikat. Paaril korral näidatakse suisa mundris mehi, on 1942 aasta, saksa okupatsioon. Joosep Toots on küüditatud, Tõnissonid põgenenud, kelle tallu oli kolinud kaupmees Ülesoo põlenud – mida oli valus kuulata.

Arnole oli välja mõeldud poeg, aga oleks pidanud näitama Arno tagasitulekut isatallu. Arno oli õpetaja ning andis lastele raamatuid lugeda, enamus olid võõrkeelsed, kus oli huvitavaid pilte. Palju meenutab Arno kooliaega, kus õpetaja Lauri kinkis viiuli, mis on siiani alles ja Austriast kaasatoodud ja muidugi Teele. Kuidas ta ära ei tundnud, kes on õige? Pisut melanhoolne, kurb meenutus. Arno toob Saarele vurtsi, nagu tol ajal tehti, mis oli uus ja tähtis asi inimeste elus, see oli valgus võrreldav petrooleumlambiga. Pani uue katuse. Elu lõpul panustab Arno kodutalule.

Oskari kehastaja, oma osa filmis teeb ta hästi, särtsakalt, krutskeid täis nagu ta ise oli.

Mul oli küll huvitav lugeda, kuidas edukad talupidajad ehitavad kaasaegse sigala (Ülesoo), kus põrsad ei lõpe, panevad lehmad masinlüpsile (Raja), parandavad karjamaade taimekooslust, muudavad mätasmaa siledaks ja haljendavaks nagu oleks viljapõld (Raja). See on aastaid vältav töö. Kuidas toimub rehepeks rehepeksumasinaga ja kui vaevaline oli vilja käsitsi peksmine vastu laudist, et terad välja tuleksid. Olen maal kasvanud laps peale 1950. aastat.

Raamat lõpeb kahe paari, Ülesoo poegade ja Tõnissoni tütarde pulmaga ning Maie ja Oskari kihlusega. Vesi tuleb silma. Pisut analoogiat „Suvega“. Filmi lõpp selliselt oleks väga kena olnud.

Filmi „Talve“ on tehtud kiirustades, muude tööde keskel. Oskar Lutsu romaani „Talve“ ekraniseering on tegemata, käesolev film peaks kandma teistsugust pealkirja. Raamatu võiks ekraniseerida niisugune tõsine ja põhjalik mees nagu Tanel Toom, kelle film „Tõde ja õigus“ jõudis Oskari autasustamise esikümnesse. Võrreldes esikoha saanud Lõuna-Korea filmiga „Parasiit“ oleks meil „Tõde ja õigus“ saada hoopis kõrgema koha – materjal on klassika ja suurepäraselt tehtud. Selleks kulus 7-8 aastat. Tanel Toom ei saanud asjata presidendi autasu. Donald Trump ütles oma valimiskõnes muu hulgas, et Lõuna-Korea film „Parasiit“ polnud vääriline nii kõrget kohta saama ning Oskarite jagajad võiksid pöörduda rohkem klassika poole nagu nende „Tuulest viidud“, mis ilmus raamatuna 1936 aastal ning film tehti samal aastal ja saavutas 8 Oskarit.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee