Valve Raudnaski kolumn | Georg Ots kõlakate keerises

Georg Otsal, kelle sünnist saab märtsis sada aastat, vedas, et ta elas sel ajal, kui kollast ajakirjandust veel polnud. Kõlakad selle kohta, mida Asta Ots olla Estonia teatri pidudel teinud, tuuldusid mööda linna. Kord saatis keegi ka Noorte Hääle toimetusele kirja, kuidas ta sattus peale, kui Georg ja Asta oma korteri lähedal Kaarli (sel ajal Suvorovi) puiesteel valjuhäälselt tülitsesid. Ma ei tea, mis eesmärgil praegu seltskonnaajakirjandusele infot lekitatakse, aga too kiri oli küll moonakamentaliteedist kantud: et vaat sellised nad tegelikult on, pole nad midagi paremad kui meie, lihtsurelikud!

Sellisesse pisut üleolevasse hoiakusse kaldus ka 2005. aastal linnahallis mängitud muusikal „Georg“. Asja päästis Marko Matvere suurepärane osatäitmine, seda ka laulmise osas. Siin polnud mingit mütsiga löömist, Marko Matvere laulis tänu kontsertmeister Zoja Hertzi koolitusele Georg Otsale ligilähedase tämbriga. Aga Georg Otsa vanematest olid tehtud totud, kuigi neid mäletati kui väga intelligentseid inimesi. Isa Karl Ots oli ligi 40 aastat Estonia ooperisolist. Millegipärast oli muusikalis ka Hruštšovi ja nõukogudeaegse kultuuriministri Furtseva voodistseen ning muudki magedat ja küsitavat.

Siis tuli tahtmatult meelde Betti Alveri 1986. aastal kirjutatud luulepalve:

Üht lootust ma vajan,
olen alati
vajand – 
et me suuri surnuid
ei kamanda
keegi.

Betti Alver pidas muidugi silmas nõukogudeaegset survet, kus mõni meie rahva suurmees maha tehti või surnuks vaikiti. Rumal ja vastutustundetu, kui me seda ise teeme!

Kui Georg Ots 1950. aastail ooperisolistina alustas, vangutasid eestiaegsed vanaprouad päid. Nad leidsid: „Jah, muidugi, see Georg Ots on ka üks tubli laulja, aga oleksite te Artur Rinnet kuulnud!“ Artur Rinne oli siis Siberisse viidud. Kui ta 1956. aastal tagasi tuli, sai ta varsti jälle laulma hakata. Tema kontserdid olid igapidi Eesti-aegsed: palju rahvalikke laule ja vanemaid kübaraga daame. Artur Rinne oli vaieldamatult võluv ja võimas laulja, aga siiski mitte Georg Ots.

Georg Otsaks, nagu ka Arvo Pärdiks, ei saa hakata. Kõigepealt peab loodus sinu vastu väga lahke olema. Aga sellest üksi on vähe. Olin noore ajakirjanikuna mingil kultuuriürituse järelpeol, kus viibis ka keegi Estonia teatrist. Me kiitsime üksteise võidu, kui andekad on Neeme Järvi ja Georg Ots. Estoonlane lisas: „Aga nad on meil teatris ka kõige töökamad!“ See oli vist Ants Eskola, kes kord arvas: „Töö ilma andeta on tühi vaev, anne ilma tööta paljas kelkimine.“

Millistel teatrilavadel võinuks Georg Ots laulda, kui Eesti oleks olnud vaba maa ja maailm meile lahti? Kus iganes! Välimus, sarm, jumalik hääletämber … Väga hinnatav oli ka see, et Georg Otsa laulus ei läinud ükski sõna kaduma.

Kui käisin ülikooli ajal 1959. aastal uudismaal, siis oli kaks eesti nime, mida ka Kasahstani steppides teati. Need olid Georg Ots ja Paul Keres. Ots esineski palju suurel laial Nõukogudemaal, aga ka Soomes. 1996. aastal, kui olin riigikogus, sealjuures maaelukomisjonis, olid meil külas maaeluga tegelevad Soome parlamendi liikmed. Kohtumine lõppes saunsuvilas, kus lauldi palju. Juhtumisi olid Soome külalised kõik koorilauljad. Ükskõik mis laulu alustati, lõpuks lauldi ikka „Saaremaa valssi“ ja tuletati hea sõnaga Georg Otsa meelde.

Kui tipptase on käeulatuses, siis võtad seda nagu endastmõistetavat asja. Ostad pileti, lähed Estoniasse ja Ots laulabki sulle „Othellos“ Jagot. Georg Otsa kolleeg Estoniast Mare Jõgeva hoiatas 1970. aasta paiku: „See ei ole tavaline asi, see on õnn ja vedamine, et elate ühel ajal Georg Otsaga. Käige teda nii palju kuulamas, kui vähegi saate!“