Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas piiskoppide sõda lõppes Kuressaare rahuga 

Tõnis Erilaid, 9. märts 2020, 00:01
Foto: Alar Truu
Suur vastasseis Saare-Lääne piiskopkonnas algas 1439. aastal, kui suri Johannes Schutte, kellel endal oli vast kuus aastat varem vaevaliselt korda läinud piiskopkond ordult üle võtta.

Saare-Lääne toomhärrad valisid piiskopiks Ludolf Grove (kes võttis nimeks Johannes II). Valiku kinnitas Baseli kirikukogu, kellega paavst oli tülis ja kinnitas piiskopiks hoopis Saksa ordu kõrgmeistri peaprokuraatori Johannes Creuli, keda siinmail polnud. Aga tal oli Saksa kuninga ja ordu kõrgmeistri toetus.

Vastasseisu püüti rahulikult lahendada, aga lõpuks tungis orduvägi 1448. aasta sügisel Läänemaale. Ordu ei suutnud Haapsalut ega ka Kuressaart siiski vallutada ja nii sündiski sõjakäigu ebaõnnestuses Kuressaare rahuleping 9. märtsil 1449. aastal. 

Piiskopkond jagati kaheks. Grove ehk siis Johannes II hakkas vanema piiskopina valitsema Saaremaal ja Hiiumaal, Creul noorema piiskopina Läänemaal ja väikesaartel.

See kord kehtis 1457. aastani, kui Creul suri ja Johannes II sai kogu piiskopkonna valitsejaks. Paraku suri ka tema juba järgmisel aastal ja tants piiskopi nimetamise ümber algas otsast. Toomkapiitel valis piiskopiks Johannes Vetelkanne, jonniv paavst aga kinnitas ametisse Saksa ordu kõrgmeistri esitatud mehe, Jodokus Hogensteini.

Taas kõnelesid piiskopkonnas relvad. Rahu tuli piiskop Vetelkanne surmaga ja tulevikus enam ei sõditud.  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee