KIRJELDUSTÕLKE NIPID: „Lähme katsume seda, mida nägijad katsuda ei saa!“

„Mul on olnud olukordi, kus saatja unustas mu lihtsalt vetsu – tulen sealt välja, seisan ja seisan ning teda ei ole,“ muigab Kai Kuusk, kui jutustab Vanemuise publikuteenindajaile, mil moel kohelda teatrisse tulnud pimedaid ja vaegnägijaid. „Sellisel juhul tasub mitte peljata, vaid minna juurde ja küsida, kas on abi vaja. Siis saab pime kirjeldada, milline on tema kadunud saatja, ja tollele saaks öelda, et pime jäi maha.“ Säherdusi uudisteadmisi jagasid Kai Kuusk ja Piret Aus Vanemuise teatri esimese kirjeldustõlkega etenduse „Kalevipoeg“ eel tohutul hulgal. Ikka selleks, et nii nägijail kui ka mittenägijail oleks õhtut teatrimajas mõnus ja muretu veeta. 

Kai Kuusk, kes peab blogi Puhta Pime ja liigub tavaliselt ringi abikoer Janeti saatel, jättis etendusele tulles kahuse kasukaga sõbra koju. Teatriõhtul toetub ta valgele kepile ja Pireti käsivarrele. „Alati tasub pimedaga, kes näib olevat segaduses, suhelda, sest suhtlemine on kõige alus,“ rõhutab naine, kes on korra elus Balti jaama perroonil sattunud vägisi abistamise ohvriks. 

„Rong tuli ette ja järsku tõsteti mind seljakoti sanga pidi otse rongile. Ilma et minu käest oleks küsitud, kas ma tahtsin rongi minna või ootasin kedagi rongi pealt. See inimene ei öelnud sõnagi, tõstis mu rongi ära ja läks ise minema. Hea oli, et ma tõesti tahtsin rongile minna!“ Kai naerab, et samamoodi on pimedaid üle tee viidud, ehkki nood ei tahagi parajasti teed ületada – tühja sellest, et abistatav vastu tõrgub.