Nagu tähelepanuväärsele asjale kohane, on Sipsiku-lugu pälvinud nii ülivõrdes kiidusõnu kui ka parasjagu kriitikat. Erimeelsused puudutavad eelkõige seda, kas kaisunukule hääle andnud Ott Sepa mehehääl selleks ikka sobib.
Arvamusi on seinast seina, aga lapsvaatajale ei näi see probleeme tekitavat. Mulle samuti mitte. Usaldan filmiloojate vaistu ja kontseptsiooni. Või olen küllaldaselt lapsemeelne, et mehehäälne nukk ei tekita minus imelikke mõtteid.
Tahan kirjutada hoopis Sipsiku pere vanaemast.
Poliitkorrektne vanaema
Õnneks on filmiloojad Edgar Valteri 1962. aastal kujutatud Sipsiku vanaema välimuse puutumata jätnud. Tüse ja halli juuksekrunniga. Paksude prillidega. Põllega. Just sellise, nagu olid vanaemad ka Punamütsikese muinasjutus ja üldse toonases ettekujutuses vanaemast. Tänapäeval kipub selline kuvand ajale jalgu jääma.
Mul on selline kogemus: kui sain aastal 2002 võimaluse illustreerida alushariduseteemalist raamatut „Tere, päev!“, anti ranged käsulauad: vanaema ei tohi olla krunni, kepi, põlle, prillidega, ega ka paks ja vana. (Raamatusarja „Loeme koos!“ väljaandmist rahastas Ameerika Ühendriikide suursaatkond Tallinnas.)
Noorusekultus hakkas meie mõistust ja moodi üha tungivamat valitsema. Reeglitele alludes joonistasingi siis saleda, nooruslikult rõivastatud, erksa, otsekui spaapuhkuselt naasnud vanaema. Noriti ka selle kallal, miks vanaema peab lehma lüpsma? Sugude võrdsuse printsiibi rikkumine. Sai maalitud piimaämbriga toimetav teksades ja kauboisärgis muskliline vanaisa. Kõige tipuks pidi üks maal vanavanemate juures suvitavatest lastest olema mustanahaline.
Sestap on filmilinale pääsenud Sipsiku vanaema unikaalne tegelane. Panen suisa imeks, et keegi pole võtnud selle memmekese üle hammast teritada. Ega tea ka, pole ju kõiki arvustusi lugenud
Ja Sipsik ise! Võttes arvesse „Sipsiku“ ilmumisajal valitsenud ilmakorda, on temagi püsimine imelugu. See kaisukas on ju Eesti lipu värvides vabadusvõitleja! Must juuksetutt, sini-valget triipu rüü. Uskumatu, et see nüanss tsensuuril märkamata jäi. Ning raamatu-vanaema oli just selline „lubamatult“ vana, vormitu, prillidega hallpea, nagu Edgar Valter teda vaimusilmas kujutles ja nagu toona vanaemad enamasti välja nägidki. Suur tänu meistrile selle eest takkajärele! Ei tea muidugi, kas ja mis käsulauad teda piirasid.
„Siis õpetas vanaema Mardile nukkude tegemist. „Nukk tuleb riidest välja lõigata ja siis kokku õmmelda ja täis toppida,“ ütles vanaema.““ Niimoodi loeme raamatust. Ja niimoodi, kannustatuna soovist õekesele sünnipäevaks kaisunukk teha, meisterdatigi vanaemaga kahasse see tore Sipsik, kes praegu kinolinadel möllab ja tänapäeva lastele hinge poeb.
Pidi olema suur armastus, mis ajendas Marti niidi, nõela ja riidekaltsudega asjatama. Üldiselt pole poisid ju kuigi suured käsitööhuvilised. Peab olema keegi, kes seda huvi toidab ja elus hoiab. Olgem tänulikud õpetajaile, kes panevad väikseid poisse heegeldama ja minikudumisraamil vaibakest põimima. Teatavasti arendab näputöö peenmotoorikat. Millega põhjendada seda, et poiste käekiri on ajast aega olnud tüdrukute omast lohakam? Ikka sellesamaga. Poisse on käsitööst eemal hoitud, sest see ju naiste asi!
Aga Pille-Riin ja Anne?
Tegelikult ei ole Sipsik ainus omaaegne kirjanduslik kaltsutitt. Aastal 1963 ilmus Ellen Niidu raamat „Pille-Riini lood“. Peategelase lemmiklelu oli Anne.
„Anne pole mingi harilik nukk. Ta on nagu elus. Saab kõigest aru, mis Pille-Riin talle räägib, ja vaatab targalt oma läikivate silmadega. /---/ Silmad on tal tehtud nööpidest ja juuksed pihutäiest linast.“
Pille-Riinile meisterdas nuku tädi Juuli. Veidi kirjanikufantaasiat kasutades saaks toreda loo, kuidas Sipsik ja Anne kohtusid. Mis huvitavad seiklused neid ootasid... Kuid saatus tahtis nii, et Ellen Niidu loodud nukk on oluline vaid käputäiele nostalgikutele, Eno Raua Sipsik aga vallutab maailma.
Lisan, et „Pille-Riini“ illustratsioonid tegi aegumatu talent, graafik Vive Tolli, keda imetlesin toona ning teen seda siiani. Tollal illustreerisid lasteraamatuid nimekad professionaalid. Vahest polnud neil valikut? Lastejutupildikesed andsid tööd ja leiba? Teatavasti oldi lastekirjanduse avaldamise suhtes leebemad, tsensuur laskis nii mõndagi läbi. „See ju laste asi!“
Vanaemad on meie varandus. Olgu nad siis väliselt millised tahes. Tähtis on sisu. Nooruslikul vanaemal on mitmeid eeliseid: ta jaksab lapselapsega möllata, mängida ja reisida. Nagu ka nutiseadmeid käsitseda ja moodsaid toite teha. Kuid sageli pole tal aega, et sokki kududa, mudilasele raamatut ette lugeda või muinaslugu jutustada ega üheskoos Sipsikut meisterdada.
Jah, vanaemade seas on ka palju prillide ja kepiga hallpäid. Neil napib küll jalgades jaksu, kuid see-eest leidub lastelastele teisi võluasju: elutarkust ja aega. Vahest ka lapikott kapinurgas, milles on kaisuka meisterdamiseks toredat materjali. Saagu sellest siis Sipsik, Anne või mõni muu tegelane. Võib juhtuda, et suureks sirgunud laps võtab aastate pärastki teda kaissu, meenutades heldinult vanaemaga veedetud parimaid hetk.
Kommentaarid (0)